Tumeda elurikkuse kasv näitab maailma ökosüsteemide vaesumist
Inimtegevuse mõju loodusele võib ulatuda inimtegevusega tegelevatest inimestest sadade kilomeetrite kaugusele.
Nii selgus rahvusvahelisest uurimistööst, mille eesotsas olid Eesti teadlased ning mis hindas ökosüsteemide seisundit kogu maailmas, tuvastades nii neis süsteemides elavaid taimeliike kui ka neid liike, kes seal ei ela, aga võiks elada.
Meelis Pärtel Tartu Ülikoolist ja tema kolleegid uurisid läbi üle viie tuhande paiga enam kui sajas piirkonnas üle maailma.
Igas vaatluspaigas valisid nad välja saja ruutmeetrise ala ning tegid kindlaks selle ala tumeda elurikkuse — just need taimeliigid, keda seal ei olnud, kuid võinuks olla.
Iga vaatluspaiga juures uuriti veel 300 ruutkilomeetri jagu ümbritsevat ala, et saada ideid, milliseid vaatlusalal olematuid taimi seal olla võiks.
Selgus, et neis piirkondades, kus inimtegevust on vähe näiteks Põhja-Ameerika põlislaanes või Gröönimaa tundras, elutseb tavaliselt üle kolmandiku seal potentsiaalselt elutseda võivatest liikidest.
Puuduolevad liigid on puudu peamiselt loomulikel põhjustel näiteks võimalike ja tegelike elukohtade loodusliku eraldatuse või seemnelevitajate vähesuse pärast.
Suure inimmõjuga piirkonnas näiteks Lääne- ja Lõuna-Euroopa metsades elutses seevastu enamasti ainult umbes viiendik seal elutseda võivatest liikidest.
Teadlaste sõnul on oluline, et just niinimetatud tumeda elurikkuse arvessevõtmine toob nende piirkondade erinevused eredalt esile. Kui oleks vaadeldud ainult tegelikult olemasolevaid liike, ei oleks inimtegevuse mõju nii hästi välja tulnud.
Nüüd aga oli võimalik kindlaks teha ning ajakirja Nature kirja panna, et inimtegevus võib taimede elurikkusele mõju avaldada mitmesaja kilomeetri kauguselt.
Inimese mõju ulatub seega ka niisugustesse ökosüsteemidesse, mida inimene ise otseselt puutunud ei ole, sealhulgas looduskaitsealadele. Mõju võib edasi kanduda näiteks saasteainete näol. Samuti võib elupaikade killustamine mõjutada elutingimusi allesjäävate killukeste sees.
Inimtegevuse indikaatoritena kasutasid teadlased inimasustuse ja teedevõrgu tihedust ning loodusalade põllumaastumist ja linnastumist.
Inimtegevuse kahjulik mõju on väiksem juhul, kui vähemalt umbes kolmandik ümbruskonnast on suhteliselt looduslik.
Järeldada tuleks aga teadlaste sõnul eelkõige seda, et looduskaitsega tuleb tegeleda ka väljaspool looduskaitsealasid.