Keskkonnajalajälg on mõõdik, mis näitab, kui palju loodusvarasid ja energiat kulub toote valmistamiseks, kasutamiseks ning ka kõrvaldamiseks. See aitab paremini mõista, kuidas meie igapäevased valikud mõjutavad keskkonda ning mida on võimalik teha negatiivse mõju vähendamiseks, kirjutavad Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledži lektorid Annika Joy Meitern ja Jane Raamets.

Keskkonnajalajälje kontseptsioon sai alguse 1990ndatel. Toona soovisid Kanada teadlased William Rees ja Mathis Wackernagel leida viisi, kuidas mõõta inimtegevuse mõju planeedi ökosüsteemidele. Nende eesmärk oli näidata, kui kiiresti tarbib inimkond loodusvarasid võrreldes sellega, kui kiiresti need taastuvad.

Esialgu keskendusid teadlased riikide ja elanikkonnarühmade ökoloogilisele jalajäljele, kuid aja jooksul hakati metoodikat rakendama ka toodete ja teenuste tasandil. Tänapäeval on keskkonnajalajälje arvutamine oluline tööriist, mis aitab tootjatel ning tarbijatel teha teadlikumaid ja keskkonnasäästlikumaid valikuid.

Iga toode, alates hommikukohvist kuni keerukate elektroonikaseadmeteni, nõuab valmistamiseks mitmesuguseid ressursse. Toormaterjali hankimine, energia, tootmine, transport ja jäätmekäitlus – kõik need etapid jätavad oma jälje. Keskkonnajalajälje mõõtmine võimaldab hinnata, kuidas ja kus saaks ressursikasutust optimeerida, et vähendada tarbimisega kaasnevat keskkonnamõju.

Kaardimakseterminalide keskkonnajalajälg

Kaardimaksed on meie igapäevaelu lahutamatu osa – poes, kohvikus või tanklas viipame pangakaardiga ning tehing on tehtud. Kui palju mõtleme makstes selle tegevuse keskkonnajalajäljele? Just sellele küsimusele otsis vastust Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledži tööstusökoloogia magistrant Kristjan Alas. Ta analüüsis oma lõputöös, kuidas kaardimakseterminalid mõjutavad keskkonda ning milliseid võimalusi leidub nende jalajälje vähendamiseks.

Alas kasutas oma töös materjali, energia ja toksilisuse maatriksit (MET maatriks). See on meetod, mis võimaldab hinnata toote olelusringi jooksul tekkivaid keskkonnamõjusid. Analüüsi käigus uuris Alas, millised olelusringi etapid on keskkonnale kõige kahjulikumad ning milliseid lahendusi võiks nende mõju vähendamiseks rakendada.

Makseterminali olelusring ning selle mõju keskkonnale

Kristjan Alase uuringu järgi koosneb kaardimakseterminali olelusring neljast põhietapist: tootmine, transport, kasutamine ja utiliseerimine. Terminalide tootmiseks kasutatakse erinevaid plaste, metalle ja elektroonikakomponente, mille valmistamiseks kulub palju energiat ning tekib kasvuhoonegaase. Tootmine on ülemaailmne ning terminalide transport ühest kohast teise suurendab CO₂ heidet.

Kasutamise käigus vajavad terminalid pidevalt elektrienergiat, mis on enamasti toodetud taastumatutest ressurssidest. Terminalid vajavad regulaarseid tarkvarauuendusi ning kviitungite printimiseks kasutatakse paberit ja tinti, mis omakorda koormab loodust. Kuigi kasutusetapi energiakulu on tootmisega võrreldes väiksem, on see siiski suur osa terminalide keskkonnamõjust.

Elektroonikaseadmete kiire vananemine muudab terminalid elektroonikajäätmete tekitajaks, sest need sisaldavad raskesti eraldatavaid materjale nagu liitium, kuld ja haruldased mullaelemendid. Aastal 2023 hinnati, et väikeste IT- ja telekommunikatsiooniseadmete hulka kuuluvate elektroonikajäätmete kogus ulatus viie miljardi kilogrammini. Neist vaid 22 protsenti suunati ametlikku taaskasutusse.

Eriti suur murekoht on terminalide plastikkorpus, mis on valmistatud polükarbonaadist või ABS-plastist. Nende materjalide tootmine kulutab palju ressursse ning tekitab mürgiseid ühendeid nagu bisfenool-A (BPA). Viimane on kahjulik nii keskkonnale kui ka inimeste tervisele. Lisaks sisaldavad terminalid pooljuhte, mille tootmisel kulub rohkelt vett ja energiat, paisates atmosfääri kasvuhoonegaase ja mürgiseid aineid.

Lahendused ja jätkusuutlikud alternatiivid

Kristjan Alas toob oma töös välja mitu võimalust kaardimakseterminalide keskkonnamõju vähendamiseks. Üks lahendus on alternatiivsete, taaskasutatud või biolagunevate materjalide kasutamine. See aitaks vähendada tootmise keskkonnamõju. Terminalide energiatõhususe parandamine aitaks vähendada kasutusetapis tekkivat mõju, samas kui elektroonikajäätmete parem kogumine, ümbertöötlemine ja taaskasutus pikendaks seadmete eluiga ning vähendaks vajadust uute terminalide järele.

Tulevikus võiks suurem osakaal olla digitaalsetel alternatiividel nagu NFC-põhistel maksetel ja nutitelefonidesse integreeritud maksesüsteemidel: need vähendaksid füüsiliste terminalide vajadust. Lisaks saavad nii äriomanikud kui ka tarbijad teha teadlikumaid valikuid, eelistades energiatõhusamaid terminale või toetades tootjaid, kes panustavad ringmajandusse. Tarbijad saavad soodustada kontaktivabu ja nutiseadmetega teostatavaid makseid, mis aitavad vähendada eraldi terminalide vajadust.

Kaardimakseterminalide keskkonnamõju ei pruugi esmapilgul tunduda märkimisväärne. Ometi näitab Kristjan Alasi magistritöö, et digitaalsete finantstehnoloogiate keskkonnamõju vajab sügavamat analüüsi. Rohelisema maksesüsteemi loomine on tema töö valguses võimalik, kui nii tootjad, ettevõtted kui ka tarbijad teevad teadlikumaid ja keskkonnasõbralikumaid valikuid.