Euroopas andis kliima peatsest jahenemisest esimesena märku roheka varjundi omandanud taevas. Purske käigus vallandus hulgaliselt vääveldioksiidi, millest moodustusid päikesevalgust hajutavad aerosoolid.

Vulkaanipurse mõjutas ka põhjapoolkera ilmastikku. Näiteks kirjeldas toona Alpides rännanud helilooja Felix Mendelssohn aastaaja kohta tavatult tugevaid lumesadusid. Indias ja Jaapanis viis kehv ilm ning järsk temperatuurilangus ulatuslike ikaldusteni. Põllusaaki puruks peksvatest rahetormidest ei pääsenud ka Euroopa, kirjutab ScienceNews.

Hädad jätkusid järgnenud aastatel. Näiteks vähenes Indias mussoonvihmade toodavate sademete hulk sedavõrd palju, et vallandas napima saagi tõttu India idaosas 1832. ja 1833. aastal ligikaudu 150 000 inimest tapnud näljahäda. Aastatel 1832–1837 Jaapani kirdeosa vaevanud näljahäda tõttu suri umbes 300 000 inimest. Kliimateadlastel õnnestus kirjutada äärmuslikud ilmaolud vulkaanipurske arvele juba mõnekümne aasta eest. Võtmerolli mängis seejuures Gröönimaa ja Antarktika liustikes talletunud väävliühendid.

Kus täpselt vulkaan purskas, jäi aga seniajani saladuseks. Rahvusvaheline töörühm eesotsas William Hutchisoniga St. Andrewsi Ülikoolist otsustas müsteeriumi lahendamiseks jääpuursüdamikke põhjalikumalt uurida. Ta leidis jääs talletunud väävliühendite isotoopide suhte põhjal, et need pidid puutuma kokku ultraviolettvalgusega ehk tõusma stratosfäärini. See võimaldas välistada Sitsiliia saare lähedal asuva Ferdinandea vulkaani.

Kahtlusaluste ringi kitsendasid täiendavalt mikroskoopilised kristalliseerunud tuhakübemed, milles leidus ebatavaliselt palju kaaliumit. Viimane iseloomustab Jaapani saarestikus asuvaid vulkaane. Teisalt on jaapanlased toimunud vulkaanipurskeid hoolikalt juba aastasadu kirja pannud ja ürikutest ei leia 1831. aasta purske kohta midagi.

Nõnda jäi Hutchisoni töörühma pilk pidama Venemaa kontrolli all olevatel Kuriili saartel. Pärast pikka kirjavahetust vene ja jaapani kolleegidega õnnestus vulkanoloogil hankida sealsete vulkaanide tuhka kirjeldav ja seni avaldamata analüüs. Juba 1990. aastatel kogutud proove jääpuursüdamikes talletunud materjaliga võrreldes leidis ta, et selle keemiline koostis kattus Simushiri saarel asuva Zavaritski vulkaaniga.

Varasemad analüüsid on näidanud, et purske käigus paiskus stratosfääri umbes 13 teragrammi jagu väävlit. Umbes sama palju vallandus seda 1991. aastal Filipiinide saarestikus asuva Mount Pinatubo vulkaani purskel. Selle tulemusel langes maailma keskmine õhutemperatuur kahe aasta jooksul umbes 1°C võrra.

Töörühma sõnul ilmestavad nende tulemused, kui lünklikult veel tänapäevalgi vulkaane seiratakse ja milline mõju saab olla maailma ilmastikule võrdlemisi tundmatutel vulkaanidel.

Tulemused ilmusid Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.