Kogemus oma olemisest või enda olemasolust on inimeseks olemise üks sügavamaid ja keerukamaid tahke. Teadlikkus sellest, et eksisteerime indiviididena, teistest eristuvatena, ainulaadsete mõtete, tunnete ja identiteediga, on üks näide nähtamatust piirist, mille tõmbame enda ja ülejäänud elava looduse vahele.

Paistes selge ja arusaadavana, teadvustame seda varajases lapsepõlves ilma kellegi juhendamise või õpetamiseta. Enda teadvustamine tärkab kõigis inimestes loomuliku tunnetusena, et oleme iga päev seesama mina. Teiste puhul oleme samuti veendunud, et nemad peavad endid iseendaks. Nähtusena paistab see sedavõrd iseendastmõistetav, et selle üle arutamine tundub imelik.

Taolises ükskõiksuses peitub oht, seda sarnaselt paljudele teistele lihtsasse sõnasse püütud nähtustele nagu elu, õnn, või surm. Nende üksikasju hoomamata ja mõistmata on võimatu arvestada oma tegudes hea hoidmise ning halva vältimisega. Enda olemisest teadlik olemine osutub kontseptuaalselt keerukaks fenomeniks, mille päritolu ja olemuse mõistmiseks on teinud erinevate erialade teadlased palju tööd. See on sünnitanud aga rohkem vaidlusi kui kokkuleppeid.

Ühed peavad eneseteadvuse alust bioloogiliseks, osutades närvivõrkudele ja veel ühele vaidlusi põhjustavale nähtusele – teadvusele. Leidub teisi, kes peavad seda keskkonnast ning inimsuhetest tärkavaks kultuuri ja keele ilminguks.

Omaette küsimusteringi moodustab arutelu selle üle, kas enese teadvustamine eeldab füüsilist keha ehk oma keha olemasolust teadlik olemist. Sellele järgneb oma keha tunnetamine. Olles ühes osas suunatud sissepoole, sarnaselt mõnele meditatsiooni harjutusele, milles püütakse tunnetada varvaste olemasolu, keskendutakse edasi muudele kehas olemas olevatele tunnetele. Ennast tajutakse keha kasutades või selle kohtumisel väliste mõjudega, olgu selleks külm tuul või tõstetav raskus.

Sellega enda olemasolu teadvustamine ei piirdu. Oluline on veel agentsus. Olla teadlik ennast puudutavast tulevikust, omada kavatsusi ja teadvustada oma rolli ning võimeid tuleviku mõjutamiseks, omades tegude üle kontrolli. See on omakorda seotud mitmete moraali teemadega.

Sestap pole eneseteadvustamise mõistmine pelk akadeemiline väljakutse. See puudutab märgatavat osa argielust, mõjutades enda otsuseid, teistega suhtlemist ja sedagi, kuidas tajume tegelikkust. Viimasel ajal ka üha rohkem seda, kuidas saame aru tehisintellekti ja robotite maailmakäsitlusest või selle puudumisest, tekkimise võimalikkusest või võimatusest.

Tulenedes ilmselt enda keha rollist meie eneseteadvuses, pole võimatu, et füüsilise kehastusega robotis peitub potentsiaal eneseteadvusega intellekti tekkeks. Antud võimalusse usuvad mitmed teadlased ja uue põlvkonna humanoidrobotite arendajad, kes püüavad luua oma kehast arusaama omavaid roboteid.

Antud eesmärk on oluline, et robot eristaks oma tegutsemist teiste suhtes. Sama arengu jätkuna arendatakse robotis agentsuse algeid. Siingi on tähtis, et robot suudaks tuvastada oma tegevuse tagajärgi, et olla inimestele kasulik ja samas ohutu.

Värskelt avaldatud teadustöös käsitletakse robotite eneseteadvuse arendamise hüvedena võimalust kasutada selliseid masinaid eksperimentaalsete katseolenditena inimese eneseteadvuse täiendavaks uurimiseks. Robotitel on kehad ja nad saavad suhelda nii inimeste kui ka nende keskkonnaga. Teadlaste kirjeldatud arenguteel nähakse võimalust kasutada eneseteadvusega roboteid psühholoogiakatsetes, kus inimestega suhtlemise käigus avaneb võimalus uurida jagatud arusaamiseks vajaliku keele arenemist, ühise tähelepanu olemasolu jmt.

Siinkohal võib hetkeks unustada inimese eneseteadvuse uurimise akadeemilise arutelu ja heita pilk Hiinas paanikat põhjustanud vahejuhtumile. Üle miljardi inimesega riigis tähendab ka väikest osa hiinlasi tabanud hirmuseisund miljoneid kodanikke haaravat mastaapset reaktsiooni.

Shanghais roboteid valmistava ettevõtte näitusesaali valvekaamera registreeris sündmustejada, milles väiksem robot läheneb teisele ja alustab dialoogi. Selgub, et ta veenab endast suurema robotit oma kohalt lahkuma ja talle järgnema. Väike robot veenab lõpuks kõiki 12 saali välja pandud robotit temaga kaasa tulema.

Ajakirjanduses kajastati juhtumit robotite mässuna. Seda peeti algul meediatrikiks, kuni selgus, et juhtum leidis tõesti aset. Reaalsuse juurde kuulub seegi, et tegemist oli ettekavatsetud eksperimendiga, milles pandi proovile tehisaruga varustatud roboti võimekust teistsuguste robotimudelite üle kontrolli saavutamisel.

Mõlemas esitatud näites toimetavad teadlased huvitavate probleemidega. Eristades inimesi ülejäänud elavast loodusest, tuuakse esile teise olulise kriteeriumina inimese erakordset uudishimu. Selle rahuldamise tulemusel ei pääse mööda eneseteadvusega robotite tekkest. Meid ju huvitab, kuidas seda teha.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".