Pealtvaatajatele meeldivad esinetaje koostöö ja liigutuste samaaegsus. Näiteid leiab mitmesugustest etenduskunstidest, spordist ja kas või paraadidelt. Lisaks sellele, et taolist sünkroonsust on millegi pärast meeldiv või eelsitatav vaadata ja kuulata, hindavad liigutuste või koorilaulu samaaegsuse saavutamist ka nende teostajad. Ajalise koostöö saavutamise nimel harjutatakse ja tehakse palju tööd. Etendatud tulemust märgatakse sagedamini, kuna seda käiakse teadlikult vaatamas.

Sünkroonsus ilmneb ja tekib aga isegi teadvustamatult ja spontaanselt. Näiteks kellegagi koos kõndides või joostes jõutakse tihti samasse sammude rütmi. Uuringutes on näidatud, kuidas lähedaste inimeste südamelöögid saavutavad sünkroonsuse. Seejuures võib lähedus rajaneda romantilisele suhtele, ema ja lapse sidemele, aga ka sama emotsionaalse olustiku jagamisele muidu võõraste inimeste puhul: näiteks mõne etenduse esitajate ja pealtvaatajate vahel. 

Unustada ei saa sedagi, kuidas kontserdi lõppedes on külastajad vabad plaksutama kuidas iganes, ent selleski helipildis saavutatakse peagi sünkroonsus. Helist rääkides eelistatakse muusikas kakofoonia asemel heliliste elementide sünkroonsust jne.

Sõltumata, kas tegemist on rohkem meeldimise või inimesest sõltumatu füüsikalise nähtusega, paistab, et sünkroonsuse eelistamise ja loomuliku ilmnemise näol on tegemist pigem millegi soovitava kui välditavaga.

Matemaatik Steven Strogatz kirjeldab raamatus "Sync", kuidas sünkroniseerimine avaldub nii inimesteta looduses kui ka inimeste loodud ühiskonnas. Selleks võivad olla nii üheskoos valgussähvatusi tekitavate tulikärbeste mastaapseid välju katvad valgusmängud kui ka pea kõikide inimeste elu jagunemine kellaaja põhjal ühtseteks tegevusteks.

Strogatz väidab, et tegevuste sünkroniseerimine on nii elusa kui eluta looduse üks aluspõhimõtteid. Ühine rütm kajastab meis midagi inimlikult fundamentaalset: püüdlust korrapärasuse, tasakaalu, ühenduse ja sidususe poole.

Esitatud näidetest jäi välja eraldi tähelepanu väärivalt kahe inimese tants. Tantsijate vahelise sünkroniseeritud liikumise võlu peitub lisaks esteetilisele väljenduslikkusele ka selle võimes köita ja esile kutsuda sügavaid emotsioone nii tantsijate kui ka neid nägeva publiku vahel.

Uuringutes on leitud, et sünkroniseeritud tantsu jälgimine või selles osalemine soodustab usalduse ja kuuluvuse tunnet. Lihtne on nõustuda, et ühtne liigutuste voolavus sümboliseerib inimlikku koostööd selle parimas väljenduses ja kajastab looduses kohatavat harmooniat.

Nüüd on inimesel aga veel üks partner: esialgu veel kohmakas, ent väidetavalt kiire õppija. Sestap on huvitav teada, kuidas mõjutab usalduse ja kuuluvuse tundeid tegevuste sünkroonsus robotiga?

Värskelt avaldatud teaduslikus uuringus püüti selgitada robotiga koos töötava inimese vastavaid reaktsioone. Muu hulgas püüti mõista, kas roboti liigutuste kokkulangemine inimese omadega mõjutab inimese usaldust roboti vastu. Teisalt hinnati, et kas juhul, kui inimene ei usalda robotit, ilmnevad tema enda käitumises kõrvalekalded liikumiste koostöös.

Esmapilgul võiks mõelda kattuvusele kahe tantsiva inimese vahel. Ainsa erinevusena tasub mõelda, et välistatud on igasugune romantikaga seonduv sfäär, sest robot oli ratastega käru meenutav seadeldis. Nii välistati võimalik hingestatuse omistamise risk, kui robot peaks meenutama mingil moel inimest või mõnd looma.

Teadlasi huvitasid töise koostöö tulemuslikkusega seotud tunded ja arusaamad. Näiteks vaatasid nad, kas see, kuidas robot liigub inimese suhtes, edastab viimasele vihjeid selle tegevuse eesmärkidest. Koostöö juures on oluline jagatud eesmärkide olemasolu ja nende ühine teadvustamine.

Inimesi esindasid katses vabatahtlikud. Neile kirjeldati tuletõrje päästeoperatsiooni, kus nad koos robotiga kontrollivad mitmekorruselises hoones valitsevat olukorda. Selgus, et vastutusrohkes olustikus teineteisest paari meetri kaugusel liikudes suurendas liikumismustrite sünkroonsus usalduse tunnet. Enamasti koordineeris inimene oma liigutusi roboti omadega. Samas inimesed, kes ei pidanud ratastega robotit usaldusväärseks, ei püüdnud leida kooskõla selle liikumistega.

Teadlased pakuvad järeldustes, et kui tulevikus on koostöö robotitega möödapääsmatu, on oluline partnerite vahelise usalduse olemasolu. Seda asjaolu peavad arvestama robotite arendajad, et robotid oleksid võimelised saavutama inimesega arvestava liigutuste ja liikumiste sünkroonsuse. Esialgu on küsimus inimestes eksisteerivates usalduse tunnetes. Mine siiski tea, kas tulevikus peavad inimesed arvestama ka roboti tundemaailmaga?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".