Austraalia poekett võitleb õiguse eest lühiajaliselt inimesi piiluda
Austraalias asuv poekett võttis kasutusele automaatsüsteemi endiste kurjategijate märkamiseks, et vähendada varguste hulka. Kohalik õigussüsteem pidas aga isegi ostjate pildi vähem kui poole tuhandikuks sekundiks arvutisse talletamist liiga pikaks, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Psühholoogias tehtud mõõtmiste põhjal seostub üle kolme sekundi pikkune silmside usalduse, intiimsuse või ka väljakutsega. Enamasti vaatavad inimesed teineteisele silma vaid üks kuni kaks sekundit. See ei põhjusta ebamugavust ja on võrdlemisi universaalse tähendusega, andes märku huvist, vihjates sõnatule nõustumisele või osutab tähelepanu olemasolule. Silmapilk kestab 0,1 kuni 0,3 sekundit. Seda peetakse minimaalseks, et ära tunda tuttav nägu või märgata nägemisvälja servas millegi olemasolu.
Levinud arusaama järgi on inimeste silmal loomariigis ainulaadselt suur valge kõvakesta osa arenenud sotsiaalse suhtluse ja koostöö toetamiseks. Valgel taustal pupilli eristamine võimaldab tuvastada teistel kellegi pilgu suunda hõlpsasti ja täpselt, mis on oluline, sest silmside on oluline infokanal. Pikemat vahtimist või jõllitamist peetakse ebaviisakaks. Seda võidakse tõlgendada personaalse ruumi riivamise ja agressiivse käitumisena. Sellega vihjatakse vaadeldavale, et ta on pilgu eest kaitsetu. Siira vestluse ajal reedaks silmsideme puudumine seevastu ebamugavust või puuduvat ausust jne.
See teave kajastab inimeste vahelisi pilke. Kirjapandud reegleid pole. Hea ja halva piirid on vaistlikud, rajanevad vastastikustel ja tasakaalustatud tunnetel. Oma osa sellel on ka kultuuril ja arvestama peab ka kontekstiga. Näiteks on hädasolija või imetlusobjekti tähelepanelikud vaatamised erineva tähendusega sündmused jne.
Austraalias vaetakse 0,00417 sekundit kestnud vaatlemise tähenduse ja lubamise küsimust. Juhtum toob esile tehnilise silmapilgu mõtte ja selle mõju inimese õigustele. Tegemist on mõnevõrra erilise juhtumiga, mille õiguspärasus asub pikemat aega kasutusel olnud valvekaamerate maailma hallis tsoonis. Juhtum äratab mõtlema bioloogilisele inimesele tajumatus ajaskaalas toimuvate silmapilkude võimalikule mõjule.
Juhtumi alged on inimlikult banaalsed. Majandusliku kitsikuse ajal kasvab kaupluste varguste sagedus. Asjade loata omandamise metoodikad arenevad samas tempos ülejäänud inimtegevuse valdkondadega. Suund on paraku halb. Varjatud vargused asenduvad üha sagedamini agressiivsemate röövimistega. Turvatöötajate võimete ületamiseks piisab mõnest vägivaldsest tüübist. Tekkiva konflikti käigus võtavad nad kas ise poest asju kaasa või teevad seda tähelepanu alt välja jäävad tegelased.
Varasemalt on meediasse jõudnud näited USA-st, kus kaubanduskeskused on vargusi soodustava asukoha tõttu poe kinni pannud või paigutanud isegi banaanid lukustatud klaasi taha. See on tülikas nii tavaostjale kui ka kaupluse töötajatele, kes peavad odava ostu nimel tegema täiendavat tööd. Suhteliselt uudse tehnoloogilise vastumeetmena koguvad kauplused korrarikkujate välimuse kohta teavet, et organiseerida turvatöötajate ennetavaid tegevusi.
Austraalias ehitusmaterjale ja tööriistu müüv kaubanduskett Bunnings Group Limited rakendas külastajatele tuttavat valvekaamerate süsteemi varasemast uuenduslikumalt. Tavakliendi jaoks ei muutunud näiliselt midagi. Valvekaamerad on ju igas poes, isegi kui nende kasutust reguleerivad reeglid. Esmapilgul poleks antud loos seega midagi erilist. Saatan peitub üksikasjades. Kõigist poodi sisenenud inimestest talletati pilt. Seda võrreldi teada olevatest kurjategijatest kogutud piltidega.
Süsteem toimis alates 2018. aastast, kuni sellest kuulis kolm aastat hiljem Austraalia kodanikeõiguste kaitsega tegelev ametkond. Poeketile tehtud ettekirjutuses nõuti tegevuse lõpetamist ostjate privaatsuse rikkumise alusel. Eelmisel nädalal langetatud otsuses süüdistatakse ettevõtet kliendi nõusoleku ja teavitamiseta nende kohta tundlikku teave kogumises. Teave näotuvastuse kohta polnud kirjas ka kaupluse privaatsuseeskirjades. Süüdistuses mainitakse, et külastajaid ei teavitatud vastava tehnoloogia kasutamisest, isegi kui seda tehti lühiajaliselt.
Uudne vaidluse võti peitubki süüdistuses märgitud aja pikkuses. Poepidaja soovib käsitleda juhtumit uuel viisil, osutades, et iga külastaja näost tehtud pilti kasutati kurjategija omadega võrdlemiseks väga lühikese aja jooksul. Seejärel see hävitati.
Poodi sisenenud inimesest tehtud pilt oli turvasüsteemis alla poole tuhandiku sekundi. Tehniline vaatlus kestis ühest silmapilgust umbes tuhat korda lühemat aega, mille jooksul peaks inimene tuttava näo ära tundma. Võõrad näod kustuksid meelest, sest sellest ajast ei piisa mälupildi kujunemiseks. Poekülastajaid vaatava masina jaoks olid nn tuttavateks kurjategijad. Korralikud inimesed kuulusid võõraste kategooriasse, keda meelde ei jäetud.
Poe esindaja kaitseb ettevõtte tegevust sõnadega, et nad ei riivanud külastajate õigusi, vaid otse vastupidi, kurjategijaid otsides hoolitsesid külastajate turvalisuse eest. Kodanike privaatsust kaitsev ametkond väidab, et inimesi peab nende vaatamisest informeerima. Kuna külastajate kohta andmeid ei kogutud, pole selle kohta etteheiteid tehtud.
Järelikult peaks järgneva apellatsiooni käigus selguma, kas masina poole tuhandiku sekundi pikkune pilk liigitub jõllitamiseks. Pole võimatu et tulevikus reguleeritakse sedagi, kas inimesi vaatleva kaamerasilma ümber peab olema valge kõvakest.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"