"Kui sa natuke tead, mida vaadata, kust vaadata, on uute liikide otsimine rutiinne tegevus. Tornimäel olid väljas väikesed pidulikud sõnavõtud, vaatasin seal natuke maha ja seal see oli. Ei midagi sihipärast, aga kogu aeg on pilk natukene lahti ja vaatan metsa poole," meenutas Ploompuu.

TLÜ botaanika ja mükoloogia õpetaja nentis, et teadlaste teadmised taoliste väiksemate seente kohta on nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt üpris lünklikud. "Olemasoleva ja kättesaadava kirjelduse põhjal võib olla selles määrangus üsna kindel, aga geneetiline kontroll võtab aega," sõnas Ploompuu. Sellega hakkavad tegelema Tartu Ülikooli teadlased.

Isegi siis pole kindel, et sellega jõutakse lõplikku tõeni. Määranguks on vaja võrdlusainest. Kui liiki on kirjeldatud varem vaid mõne eksemplari põhjal, võib alusandmetest lihtsalt nappida.

Kellel seene peale suu vett jooksma hakkas, võib ilmselt rahulikult hingata. "Selles tindikute rühmas, kraetindikute seas ei ole minu teada midagi tõsiselt mürgist. Küsimus on selles, kuidas piisavat maitset kätte saada – selleks peab mitu päeva tööd tegema," muheles Ploompuu. Samas rõhutas ta, et väikeses koguses mürkaineid on paljudes seentes. Nende eraldamiseks ja määramiseks tuleb teha aga taas laboritööd.

Tulevikku vaadates julges Ploompuu oletada, et uusi seeneliike leitakse Eestist veel küll ja veel. "Väikeste seente tabamisega on palju raskusi. Kui aga oskad vaadata, siis leiad ehk igapäevaseid uusi liike Eesti seente nimestikku anna meile tänapäev," sõnas Ploompuu.