Eestis tekib igal aastal inimese kohta ligikaudu 16 kilogrammi jagu tekstiilijäätmeid. Neist umbes neli viiendikku antakse ära koos muu olmeprügiga. Kuigi alates järgmisest aastast tuleb hakata tekstiilijäätmeid liigina koguma, on näiteks varasem Eesti Kunstiakadeemia uuring viidanud, et tarbijate kasutatud tekstiili ringlussevõtuks puuduvad praegu Eestis head võimalused. Anneli Sügis uuris oma magistritöös, kas praegu valdavalt prügimägedele kuhjuvate või põletusse minevate jäätmete hulka õnnestuks vähendada kompostimise teel.

"Magistritöö eesmärk oli välja selgitada looduslike ja sünteetiliste tekstiilmaterjalide lagunemise aste, leida efektiivseim kompostimisviis ning hinnata looduslike ja sünteetiliste kiudude lagunemise erinevust," selgitas Sügis. Selleks uuris ta Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži laboris, millised tekstiilikiud lagunevad kolme kuu kuu jooksul kõige rohkem ja kuidas mõjutab seda kompostimisviis. Tulemuste põhjal lootis ta anda soovitusi, milliseid materjale oleks mõistlik üldse kompostimisse saata.

Võimalikult hea ülevaate saamiseks valis Sügis katsesse kuus erinevat materjali ja neli erinevat substraati. Looduslikest kiududest uuris ta puuvilla ja lambavilla ning sünteetilistest kiududest polüestri, akrüüli ja nailoni lagunemist. Lisaks pani ta proovile mõned segumaterjalid.

Materjalide lagunemise hindamiseks hoidis Sügis kolleegidega substraatides erinevaid niiskussisaldusi. Samuti analüüsis ta, kas mikroorganismid ja vihmaussid (vermikompost) aitavad tekstiilikiude lagunemist kiirendada.

Märgatav vahe

Töö tulemused näitasid, et taimse materjali näitena kasutatud puuvill lagunes kogu katse jooksul ühtlase kiirusega. Lambavill lagunes võrreldes puuvillaga vähem ja ebaühtlasemalt. Seejuures toimus katse alguses lagunemine aeglasemalt kui selle lõpus. Nii taimse kui ka loomse materjali lagunemine oli kiirem niisketes substraatides, mida niisutati kas vee või mikroorganismidega täiendatud lahusega.

Segumaterjal, kus oli puuvilla ja polüestrit pooles, hakkas kiiremini lagunema katse teises pooles ehk pärast esimest kuud. Sarnaselt taimsete materjalidega oli lagunemine niiskemates substraatides kiirem.

Sünteetilised materjalid lagunesid looduslikest materjalidest erinevalt. Näiteks akrüül lagunes vähesel määral ja vermikompostis hakkas alates teisest kuust kiudude mass hoopis kasvama. Sügise sõnul võisid vihmaussid oma elutegevusega akrüülmaterjali lagunemist pärssida. Teise võimalusena muutsid nad keskkonna soodsamaks mikroorganismidele, kes teisel ja kolmandal kuul n-ö materjali koloniseerisid.

Polüestri mass kasvas kogu katse jooksul nii niiskes kui ka kuivas keskkonnas, eriti just katse keskel. Erinevus oli vermikomposti substraadil, milles toimus massi tõus kuu aega hiljem ehk katse kolmandal kuul. Akrüüli ja nailoni segumaterjali mass kasvas kogu katse jooksul, olenemata sellest kas tegu oli niiske või kuiva keskkonnaga. Kõige rohkem kasvas mass veega niisutatud ja vermikomposti substraadis ja toimus katse teisel kuul. Vermikompostis jätkus massi tõus ka kolmandal kuul.

Niiskuse mõju

Kasutatud materjalide ja substraatide võrdlusel selgus, et looduslikud ning pooles ulatuses puuvillast ja pooles ulatuses polüestrist materjalid lagunesid veega niisutatud substraadis, efektiivsete mikroorganismide lahusega niisutatud substraadis ning vermikompostis.

Samas ei lagunenud täies ulatuses polüestrist ning akrüülist ja nailonist koosnev segumaterjal kolme kuuga üheski substraadis. Täies ulatuses akrüülist koosnevate kiudude mass vähenes kolmes substraadis vähem kui protsendi võrra ja vermikompostis hakkas nende mass kasvama. Anneli Sügise sõnul on juba varasemat teada, et akrüülkiud kompostimise suhtes väga vastupidav.

Kõige kuivemas substraadis olnud täielikult looduslike ja loodusliku kiu sisaldusega materjalide massikadu oli katseperioodil tunduvalt madalam kui niisketes substraatides. Teisisõnu mõjutab substraadi niiskuse sisaldus otseselt kompostimisprotsessile – liiga kuiv keskkond viib lagunemise aeglustumiseni.

Veega niisutatud ja efektiivsete mikroorganismidega niisutatud substraadis oli täies ulatuses puuvillast ning pooles ulatuses puuvillast ja pooles ulatuses polüestrist koosneva segumaterjali keskmine massikadu katseperioodil sarnasel tasemel. Erinevust nende vahel praktiliselt polnudki.

Seevastu 100-protsendiline lambavill lagunes pea kümnendiku võrra vähem. See võis olla tingitud kiudude eripärast. Need ei toeta mikroorganismide tegevust ja lagunemine toimub selle võrra aeglasemalt.

Paljutõotav võimalus

Anneli Sügis järeldab oma katsete põhjal, et kompostimist võib kasutada tekstiiljäätmete lagundamiseks. Tulemused kinnitasid varasemaid kirjanduses tehtud tähelepanekuid, et taimsed ja loomsed materjalid lagunevad sünteetilistest materjalidest kiiremini. Samuti osutasid need sellele, et taimsed materjalid lagunevad loomsetest kiiremini ja erinevate substraatide mõju lagunemisele on erinev.

Puuvillapõhiste materjalide lagunemine võib toimuda vermikompostis paremini kui teistes, erinevate kompostimisviisidega substraatides. Samas lagunevad vermikompostimisel loomsed kiud aeglasemalt kui taimsed. Efektiivsete mikroorganismide lahusega niisutamine ei suurendanud looduslike ja loodusliku kiu sisaldusega materjalide massikadu kuigi palju.

Nõnda võivad sobilikes keskkonnatingimustes olla looduslikud kiud suurema lagunemise potentsiaaliga, mistõttu võib kaaluda kompostimist looduslike tekstiilmaterjalide utiliseerimise viisina.

Sügise sõnul tuleb teha siiski veel eriti sünteetilistele materjalidele vaadates täiendavaid uuringuid. Omaenda tehtud, kolm kuud väldanud katset peab ta liiga lühikeseks, et see oleks võimaldanud välja selgitada, kas ja kui suures ulatuses sünteetilised materjalid üleüldse lagunevad.

Vastandlikud eesmärgid

Sügist juhendanud Nele Nutt märkis, et kuigi Anneli Sügis uuris oma magistritöös lagunemise kiirust, pole tekstiili disainimise seisukohalt väga kiire lagunemine soovitud eesmärk. "Kui tekstiilmaterjali jäätmete utiliseerimiseks jaoks soovime võimalikult kiiret lagunemist, siis tekstiili taaskasutamiseks ei pruugi see omadus olla positiivne," selgitas vanemlektor.

Materjalide taaskasutamise küsimused on seotud eeskätt jäätmete võimaliku uuesti kasutamisega. Sellisel juhul on küsimus hoopis selles, kui kaua ja millistes tingimustes materjalid vastu peavad või millise ajaühiku jooksul nad veel ei lagune. "Näiteks võib meil olla vaja tekstiilmaterjali, mis laguneb mitte vähem kui kahe aasta ja mitte rohkem kui nelja aastaga. Need on küsimused, millega Tehnikaülikooli teadlased tegelevad ja Sügise magistritöö andis edasisteks uuringuteks selleks olulist infot," lisas Nutt.

Lisaks Nutile juhendas Anneli Sügist emeriitprofessor Mari Ivask. Tutvu tööga täies mahus Tallinna Tehnikaülikooli digikogus.