Teadlased olid märganud varem põlengute selget sagenemist Ameerika Ühendriikide lääneosa metsades. Ülemaailmse suundumuse tuvastamine on olnud aga keerukam. Ühe taolisi analüüse raskendava tegurina on vähenenud aasta-aastalt Aafrika rohumaadel ja savannides süttinud tulekahjude ulatus. See on viinud alla ka maailma keskmist näitajat.

Hiljuti ajakirjas Nature Ecology ja Evolution ilmunud töös kasutas Austraalias Hobartis asuva Tasmaani Ülikooli pürogeograaf Calum Cunninghami töörühm parema pildi saamiseks infrapunakiirgust mõõtvate satelliitide kogutud andmeid. Need võimaldasid need päev-päevalt hinnata 20 aasta jooksul 31 miljoni põlengu intensiivust. Töörühm keskendus neist kõige äärmuslikematele – kokku 2900 põlengule.

Analüüs näitas, et aastatel 2003–2023 kasvas äärmuslike tulekahjude esinemissagedus üleilmselt 2,2 korda. Aasta 20 kõige intensiivsema tulekahju keskmine intensiivsus suurenes aga 2,3 korda. Kõige enam laastasid äärmuslikud tulekahjud peamiselt okaspuudest koosnevaid Põhja-Ameerika lääneosa metsi. Seal suurenes tulekahjude arv uurimisperioodi vältel 11,1 korda. Kanada, USA ja Venemaa boreaalsetes metsades kasvas tulekahjude arv aga 7,3 korda.

Cunningham märkas kolleegidega äärmuslike tulekahjude sagenemist ka mitmel pool mujal, sh Austraalias ja Vahemere piirkonnas. Samas polnud sealsed suundumused veel piisavalt selged ütlemaks, et tegu on millegi erakordsega.

Töörühma sõnul pole võimalik töö põhjal otseselt öelda, kas tulekahjude sagenemise taga on üheselt kliimamuutus. Varasematest uuringutest on siiski teada, et kõrgemate temperatuuride mõjul muutuvad metsad kuivemaks, mis muudab need tulekahjude suhtes haavatavamaks. Mitmel pool maailmas on kuhjunud metsadesse tulekahjude ulatust ja intensiivust suurendavat kütust ka majandamisvõtete tõttu.

Seejuures on viimase 20 aasta jooksul kasvanud tulekahjude öine intensiivsus kiiremini kui päeval. See on kooskõlas eelnevate mõõtmistulemustega, mille kohaselt on kasvanud öised keskmised temperatuurid päevastest kiiremini.