Kalade koostöö rajaneb füüsilise karistuse hirmul
Laste kehalise karistamise peale vaadatakse tänapäeval vägagi viltu, aga selgub, et mitte kõik kalaliigid ei ole veel sellise äratundmise peale jõudnud.
Kuid hoolimata sest meie mõistes moraalsest vajakajäämisest väärib teadlaste arvates pigem imestust asjaolu, et kalad üleüldse valdavad nii keerukat käitumist kui ühiselu normide vastu eksinute karistamine; see eeldab teadlaste sõnul omajagu tugevat intellektuaalset taset.
Teadlased on Jaapani zooloogid Osaka Linnastuülikoolist eesotsas Satoshi Awataga, kalaliik aga on üks Aafrikas Tanganyika järves elutsev kirevahvenlane (Neolamprologus savoryi).
Seda, et selle kalaliigi isendid üksteist karistada võivad, on teatud ennegi, aga nüüdseis katseis sai selgeks, et seda tehakse rühmasisese koostöö ergutamise nimel.
Karistamise üheks funktsiooniks inimühiskonnas peetakse just koostööle kehutamist ja ühiskondliku korra alalhoidu.
Uuritud kalaliigile on iseloomulik koostööline järglaste eest hoolitsemine. Selleks moodustuvad mõne- kuni mõnekümneliikmelised grupid, milles on üks sigiv isaskala ja üks kuni neli sigivat emaskala.
Grupi ülejäänud liikmed on niiöelda abilised, kelle ülesanne on kaitsta grupi territooriumi ja hoida seda muidu korras.
Kui sigivad kalad näevad, et mõni abiliskala täidab oma ülesandeid loiult, siis ei pea nad paljuks talle ta kohustusi niiöelda füüsilise märkuse vormis meelde tuletada.
Awata ja ta kolleegid jälgisid kalagrupi käitumist laboris, kontrolli all olevates tingimustes. Nii said nad jälile, kuidas karistamine abikalade käitumist mõjutas.
Selgus, et karistuse peale hakkasidki abikalad oma kohustusi hoolsamini täitma. Teisest küljest, kui abikalad juba tegutsesid enam-vähem laitmatult, siis sigivad kalad neid ka ei rünnanud.
Üks oluline tähelepanek, mille Awata ja ta kaaslased tegid ja millele ka algupoole viidatud sai, oli tõdemus, et sigivad kalad karistasid ka neid abistavaid kalu, kes juhtusid olema nende endi järglased varasemast ajast. Üldise hüvangu nimel ei tehta niisiis lähisugulastele hinnaalandust.
Põhijäreldus aga, mille Awata ja kaasautorid ajakirjas Animal Behaviour teevad, on, et karistuskäitumine on ka teistel olenditel peale inimese kasutusel koostööle kutsumise vahendina.
Seega tuleb tõdeda, et ka kalad võivad rakendada oma üsna kõrgelt arenenud kognitiivseid võimeid ühiselu sujuva käimashoiu teenistusse.
