Oma viimases uurimistöös on Viigipuu keskendunud inimtekkelise müra mõjule loomadele. 

Me elame kivist linnades,
kuid savannilooma süda
meie ürgsetes hingedes
segadust külvab üha.

Kardame tubades pimedust,
kuigi lukus on uks,
mitte ekraanide helendust,
mis päriselt teeb meid rahutuks

Endast näidata julgeme
vaid kõige paremat poolt,
kui vaja, siis kaamera sulgeme,
et klantspilt ei laguneks koost.

Ei tohi ju irduda karjast,
et hoida end lõvi hammaste eest,
kuid lõvi on nähtud vaid loomaaias
ja üksildus hoopis närib meid seest.

Kes üldse on meie kari
neis alati tühjades tubades?
Kas tõesti lemmik telesari
kindlat kohtumist lubades?

Istudes kulgeb me elutee,
paisudes toidust heast,
ning savanniloom me sees,
meid ohu eest kaitsta ei tea.

Teisel pool akent
laulab tihane
oma kõige ilusamat laulu.

Siinpool akent
kirjutan mina
oma parimat teadusartiklit.

Tihasele vastab teine tihane
oma kõige ilusama lauluga.

Minule vastab retsensent
oma kõige sapisemate kommentaaridega.

Tahaksin ka
laulda kevadet
teisel pool akent.

Me elame loomise armust,
tähtede sünnist ja surmast,
päikese valguse korrast,
taeva paisumise soojast.

Suurest Paugust sündinud,
igast tähest kasvanud,
korratusest kogunenud,
kokku saanud, jagunenud

elu on imede ahel,
looduse kroonijuveel
fülogeneesipuu lehel,
pungi, mil palju on veel.

Loe kõiki luuletusi luulekonkursi erilehelt.