Tea Avarmaa luule

Novaatori luulekonkursile saatis kolm kaastööd Tartu Ülikooli füüsika instituudi teadur Tea Avarmaa. Luuletusi saab lugeda täismahus siitsamast.
Avarmaa peamised uurimisteemad on sensormaterjalide süntees, haruldaste muldmetallidega jt lisanditega dopeeritud osiidmärklaudade süntees õhukeste kilede impulsslasersadestuse jaoks, polümeermatriksisse viidud luminestseeruvate värvainete baasil toimivate optiliste sensormaterjalide väljatöötamine ning õhukeste kilede valmistamine sool-geel ja lasersadestuse meetoditega.
Tammesalm
(Füüsikainstituudi uue maja avamisel istutatud püramiidtamme auks)
Meil on uus maja,
Meil on hapnikuga vallatlenud raua värvi maja
Ja maja sees toimetavad targad professorid,
Süvitsi minevad uurijad, osavad projektikirjutajad
Ja väärikamaist väärikad tulevikku vaatavad tudengid.
Otsitakse ülinutikaid lahendusi, ülijuhtivaid, ülisäravaid,
Üliõhukesi, ülikasumlikke, ülitundlikke, ülilibedaid materjale.
Ollakse ülimalt uudishimulikud.
See on füüsika, see on ülikool.
Meil on uus puu – sümbol.
Tamm, millelt ootame, et ta latv tõuseks pilvisse
Ja juur jõuaks sügavaisse veesoontesse,
Mis täidaks tunduvalt vähem ruumi kui see maja,
Kuid kestaks üle aja.
Tamm, mis on algul veel nooruke,
Mis aga kasvades ikka enam,
Tõstaks me ihku, tõusta püramiidi tippu.
Ood Ränimäe unistajale
Su kiiruluudes kumab sisevalgus,
Ja mõte vilkalt vilab päeval ööl,
Ju koidu õhetuses on Su päeva algus,
ja vilkuv täht võib leida Sind veel tööl.
Oo, usin Ants, Sa näpista nüüd oma nappe aegu,
Sind õnnitleda on meil isu, siin ja praegu.
Kui kuningat Sind näeme treppi tõusmas aeva,
Su unistuste tipp see tõuseb üles taeva.
See tipp, see teravik, mis kriibib pinda,
See maailm pisike - ons väärt ta seda hinda,
et õlult heitsid raske raudse taaga,
et kribi-kribalatest teha nanosaaga.
Oo üllas Ants – kord alustasid tähtsas instituudis,
Nüüd aga kindlust vajab iga mees dispuudis.
Me lootust toidab Sinu usinus ja headus,
kui rünnakule asub võitlev materjaliteadus.
Nii palju tänusõnu, õnnesoove on meil Sulle öelda,
mis ütlemata jäi, võid ise juurde mõelda.
Märts 2004
Me austatud ja armastatud Uno!
On vastandite ühtsus Sinu nimes peidus -
Sa kõrgelt mäelt näed puude tagant metsa,
Ja oru sügavusest uhkab saladusi kargeid.
Sa hästi tead, et tudengeid ei tohi karmilt peksta,
Ei tekitada nendes õuduskarjeid.
Kuid inimene noor on vahel väänik
Ning neile kulub ära piits ning präänik.
Kui kasvav isiksus ei ole ideaalne,
piits nende jaoks siis olgu multifunktsionaalne.
Eks mõnda targemaks teeb teemanti külm sära
Või kulub pehme koha kõvendatud töötlus ära.
Kel kael on aga alles õrn ja nõtke
Võib roosa paelaga vaid silitada põske.
Kes juhtumisi kangekaelne nagu eesel,
Ehk osav torge aitaks teda teele.
Ja kuigi füüsika meid aitab eluteel,
Sünteesikeemia Su kätes imet teeb!
Loe kõiki luuletusi luulekonkursi erilehelt.
Toimetaja: Andres Reimann