Kirme doktoritöö kannab pealkirja "Konstantide parendamine Bishop-Phelps-Bollobás-tüüpi teoreemides operaatorite jaoks".

Kuidas mõõta lõpmatust?

Paarisarve on selgelt kaks korda vähem
kui täisarve – siit juba midagi läheb...
Ja veel on kaks korda vähem liikmeid
nendel, mis paaris ja positiivsed.

Aga algarve, malekäike või koodijuppe?
Mida siis ikkagi kõige rohkem tuleks –
luuletusi, näidendeid või lühijutte?
Või hoopis siinusel nullkohti enam oleks?

Äkki siis hoopis lõpmatus
on kõik seesama mõõtmatus?
Et kui juba midagi on lõpmata palju,
siis ongi seda täpselt ühe-lõpmata-palju?

Jah ja ei on selle vastus,
ning kui teadmisi sa rohkem tellid,
siis korraks kiika, sisse astu
ja puhka jalga Hilberti hotellis.

Hilberti hotell

Kord üks reisija otsis motelli
ja sattus nii Hilberti hotelli.
"On teil veel mõni vaba tuba?"
küsis väsinud reisija malbelt.
"Kõik toad on täis, aga pole viga,"
vastas omanik David Hilbert.

Tõesti ei olnud see ületamatu kalju,
sest tube oli hotellis lõpmata palju.
Jah, Hilberti hotell oli üsna veider:
igale toale järgnes veel teine.
Alates ühest ja lõpetades.....?

Nüüd igat külalist liigutas Hilbert
järgmisesse tuppa seljad sirgelt.
Nii esimene tuba ööks vabanes
ja Hilbert taas valvelauda taganes.

Aga siis hotelli ees peatus buss,
mille reisijatel oli teatud lust.
Kes siis väljusid bussist valjult?
Muidugi külalisi lõpmata paljult!
Aga ka see ei olnud suur probleem,
sest Hilbertil valmis lihtne teoreem:
iga elanik, kel oli olemas tuba,
kolis kaks korda kaugemale juba.

Esimesest toast teise, teisest neljandasse, kolmandast kuuendasse,
kuuesaja neljandast tuhande kahesaja kaheksandasse.
Nii vabanesidki kõik paaritud toad
ja bussitäis rahvast said eluload.

See kõik võib tunduda üsna aruvaba,
aga lõpmatusel on tegelikult ükstakama.
Sest lõpmatus pluss üks on lihtsalt lõpmatult suur
ja kaks korda lõpmatusel on täpselt sama statuur.
Ning isegi kui lõppematult saabuks lõputult täis busse,
siis hotell mahutaks kõik ära – lahendus meenutab Nokia usse.

Ning siiski saan lubada lõpu eel,
et lõpmatustel saladusi on veel.

Habemeajaja

Linnas elab Mees, kes ajab
habet kõigil neil, kel vaja 
abi habeme ajamisel:
ta ajab habet vajadusel,
aga vaid sel, kes harjumuselt
vaatab habet kui suurt puslet,
kes peegli ees ei tööta virgelt,
enda habet ei lõika sirgelt.

Üks küsimus vaid ette lendab:
kes piirab habet Mehel endal?

Kui endal lõikab habet Mees,
siis paradoks on jutul sees,
sest lõikama habet ei hakka Ta
sel, kes lõikusega saab hakkama.

Aga kui ei lõika enda habet Tema,
siis vajab Ta teise abi (näiteks ema),
aga linnas vaid üks selline Sell, tead,
Mees iseenda poole pöörduma peab.

Tõesti on linnas abivajaja
see russelllik Habemeajaja.

Ja kui hulka parajaks ei defineeri,
siis sisse ka _sina_ paradoksi veerid:
ehk enne hulgateoorias mängimist  
ja jumalatelt abi mangumist
parem loe kokku entel-tentel
oma aksioomid (Zermelo-Fraenkel).

Loe kõiki luuletusi luulekonkursi erilehelt.