Metsa peamised uurimisvaldkonnad on teadus- ja tehnoloogiafilosoofia, epistemoloogia ja õigusfilosoofia.

Ood materjaliõpetusele

Kui poleks ilmas ainet,
poleks ka vett ega lainet,
poleks tuult ega õhurõhku,
punataevalist hommikut, õhtut,
Poleks purjeid prinke merel,
Vee hõõrdumist laevakerel.

Kui poleks ilmas mateeriat,
poleks Päikest, Kuud graviteerivat,
tõusuhoovuseid, rannajooni,
poleks radarit ega loodi,
magnetnõela, suunda ja rooli,
Coulomb'i, Curied, Beaufort'i.

Kui poleks ilmas materjali,
poleks malmi, kolbi, ankrupeli,
volframpulberpaagutusseibi,
kõrglegeerterastõmbeteimi.
kepsu, Rockwelli, tsementiiti,
külmroomavust, keragrafiiti.

Kui poleks ilmas elemente,
kristallvõresid ega konstante,
Aineid atmo- ja siderofiilseid,
tähtede tuumi ebastabiilseid —
ei hoiaks miski maailma koos,
ei hoiaks miski maad ilma sees.

Jõululugu (rahvapärimuse ainetel)

Kord kõik päevad tunde sisaldasid ühepalju —
see arv kümme kindlalt seisis nagu kalju,
muutmata ta püsis dia- ja sünkroonselt,
truult ja auga põhja- ja lõunapoolselt.
Ning öödki niisamamitmeks tugrikuks
jagunesid kui kaks kätt näppudeks.
Kas öötunde loendasid näpud, päiseid varbad,
või vastupidi, selle üle vaidlema oldi varmad.
seeüle kakeldi, verd valati, põletati linnu,
ebajumalaile müüdi keerubite nimbus.
See Kuu-ülene, geomeetriliselt perfektne
kell, käitajaiks inglitiivalööklaineefekte.
See kümnendsüsteemi kapernaum ja hullus,
taplus, hoorus, ajutus, ülemtondi ajas hulluks
sulasele korraseadmisülesande andis.
Too ilmuski välja kuski Naatsareti kandis,
Kalevipojast pisut suurem, Jeesus-nime kandis.
Ütles: kahel käel pole võrdsed kõik näpud
ühest pöial vaid loeb, teisest kõik sõrmenukid.
Nii kaksteist lugeda, kuid vaid haruharva, saab.
Siis läks ja laulis "kõik väravapostid ma pikali a'an"
ning kreeni tonksas Maakera pöörlemistelje,
ja ümber korraldas inglitiibadest purjed.
Uus taglastus ebavõrdsustas ööd ja päevad —
sinusoidina nüüd nad päevavalgust näevad —
kord tunde neis neli, siis üksteist, kakskümmend kolm,
seal puudub öö sootuks, siis näha vaid tähetolm.
Sulane ütles: see taastuv valgus nimega 'aeg',
Valitsegu ilma ja elu, see sinusoid on ajast-aeg.
Monotoonsuse igavushullus lõpeb,
püha pimedust ei loenda varbad ega näpud.
Uut korda tähistatagu heinte pildumise ja joomaga,
kokakoolavärvide ning seapea ja vere söömaga.

Jõululugu II (rahvapärimuste* ainetel)

Ürgmere hingelainetusest tõusis
vaher valge, tammõkõnõ kõrge,
okstel kolme hõbetuvi kandis,
tulukesi erekuldseid enda ümber.

Ürgmere põhjas kuldne liiv
uinus—kasvamise seemneterad,
tuvinokas saabus pakatumisviiv,
kilpkonn juhiks, abiks kaur ja kõre.

Siis puistas liiva siia, sinna, kõikjale,
neist terist tähed said, et sünniks taevas,
toeks kuhjas valge vahtra juurile,
õiteks kasvasid maa sündimise vaevas.

Ürgmere tumeduses paistis valend —
haug tuile helkis, ladvast otsivale.
Ta lausus: sina sügavuste olend,
kuis ühineda üheks võiks me paled?

Sild sai tuvi luiest—põhust kuldkollasest,
sulist pruudipärg—maa ja ilma side.
pea taevas, naba vees, jalust mullasest,
ürgmere laintest hing, sai inimese pide.

Tähistaeva helk, aeg ja ajatus,
ürgmere hingelainte tulukesi kajab
mullapinnal, eluringi vajalikku-vajatut,
maa-ilma lõppu ja algust ajast-ajas.

*valgevene, ukraina, saksa, kilpkonnasaare, ugrilaste jt

Loe kõiki luuletusi luulekonkursi erilehelt.