"Minu doktoritöö kõige laiemas vaates üritab mõista seda, kuidas õigus, nii nagu see koosneb erinevate riikide õigusest ja rahvusvahelisest õigusest, struktureerib rahvusvahelist ebavõrdsust ja kapitalismi selle praeguses vormis," sõnas Kalm. 

Kalmu sõnul lähtub tema töö eeldusest, et kapitalismist üleüldiselt rääkimine, nagu see on paljudes akadeemilistes ringkondades kombeks, pole kohane – "kapitalism on olnud nii ajas kui ka ruumis selleks liiga mitmepalgeline". Selle asemel üritas ta mõista, kuidas on praegune ebavõrdsus ja jõupinged üleilmastumise tingimustes kapitalismi sildi all tekkinud. 

Üks võimalus seda teha on vaadata juriidilise tehnika, riiklike õigussüsteemide ja rahvusvahelise õiguse kaudu loodud taustsüsteemi, mis lubab tänapäevasel kapitalismil toimida nii, nagu see toimib. 

Ehkki juriidiliste konstruktsioonide tähtsuse uurimine rahvusvahelises majanduses võib tunduda jäävat rohkem majandusteaduste valdkonda, arvab Kalm, et just antropoloogia ja pikaajalised väliuuringud võimaldavad näidata, kuidas rahvusvaheline majandus päriselt toimib. 

Suurte mudelite ja skeemide asemel saab intervjuude ja osalusvaatluse kaudu uurida, kuidas eri tehingud päriselt inimeste elu muudavad, ja lisaks kõrvutada samade sündmuste väga erinevaid vaatepunkte. Nõnda saab eluliste näidete kaudu ilmsiks teha, kuidas üleilmastunud majandus sõltub territoriaalsest ja juriidilisest mitmekesisusest.

"Ma näitan, kuidas kapitalismi finantsialiseerimise tingimustes võimaldab riiklike õigussüsteemide ja rahvusvahelise õiguse taustreeglite omavaheline kombineerimine nendel osapooltel, kellel on parem ligipääs juriidilisele aparatuurile, teenida finantstulu. Samas kui need osapooled, kellel nii head ligipääsu pole, ei saa nii lihtsalt tulu teenida," selgitas Kalm.

Finantsialiseerimise tingimuste all peab Kalm silmas kapitalismi vormi, mis on olnud maailmas valitsev 1980. aastatest. See kirjeldab olukorda, kus rahvusvahelised kapitalivood on suhteliselt vabad, rahvusvahelistele tarneahelatele on loodud lai reguleeriv taustsüsteem ja suurfirmade kasumid tulevad suuremal määral nende finantstegevusest kui tegelikust tootmistegevusest.

Kalmu sõnul tõukas teda teemat lähemalt uurima isiklik kogemus. Nimelt töötas ta 2013. aasta suvel Londonis Ameerika advokaadibüroo meeskonnas, kus valmistas ette dokumente ühele erakapitali investeerimisfondile. Fond tahtis oma tarbijakäitumise vaatlemise firmaga liita teist samasugust.

"Meie ülesanne oli vaadata, kuidas toimiks liitmine Austraalia, Lõuna-Aafrika, Suurbritannia, Saksamaa ja USA konkurentsiõiguse mõttes. Protsessi lõpus oli meil suur konverentskõne, kus esitlesime fondi juhile tulemusi. Kuulanud meid mõne minuti ja saanud aru, et see kõik on hästi keeruline, ütles see cowboy, kes sõitis samal ajal limusiiniga kuskil NY vahel, lihtsalt "f*ck it, let's drop it"," rääkis Kalm. 

Arvestades, et taolisi ühinemisi tehakse osaliselt administratiivkulude kokkuhoidmiseks, oleks tehingu toimumisel kaotanud töö tuhanded inimesed. "See pani mind mõtlema, et on sellised otsustuskohad, kus makrosotsioloogilised kategooriad tekivad mikrosotsioloogilise tööga. Väikeste bürokraatide ehk advokaatide, finantsnõustajate ja raamatupidajatele töö kaudu luuakse paberimajandusemassid, kust tuleb teave ja tekib otsustuskoht. See tekitas minus tunde, et tahtes kirjeldada üleilmastunud kapitalismi toimimist pragmaatiliselt ehk tabada, kuidas luuakse väikeste sammude kaupa rahvusvahelist ebavõrdsust ja võimusuhteid, saab seda teha just sellistes hetkedes," selgitas Kalm.

Välitööd 

Gustav Kalmu doktoritöö keskmes on rahvusvaheline juhtumiuuring, mis vaatles, kuidas üritati 2000. ja 2010. aastatel alustada kaevandustöid maailma kõige suuremas seni puutumata rauamaagi maardlas Simandou mäeahelikus Guineas Lääne-Aafrikas.

Selle jaoks tegi ta kuus kuud välitöid sealsamas Lääne-Aafrikas Guinea külades ning aastajagu Pariisis investori ja riikidevahelistele vaietele keskenduvate advokaatidega. Lisaks oli Kalmul kasutada kümneid tuhandeid lehekülgi muidu salastatud investori ja riigi vahekohtu menetluse hagi- ja tõendusdokumente. Nende hulgas olid näiteks korruptsioonilepingud, Blackberry sõnumid, esitlused ja börsiandmed. 

"Ma valisin Guinea kaasuse, sest mind huvitasid laiemalt ka riikidevahelised vahekohtumenetlused. Kogu see vaiete lahendamise süsteem on üks neokoloniaalne juriidiline konstruktsioon, mis lubas külma sõja ajal kaitsta ennekõike läänest pärit välisinvestoreid värskelt iseseisvunud riikide eest, kelle soov oli allutada oma majandus enda valitud arengueesmärkidele. Minu doktoritöö kaasus puudutas konkreetselt ühe "Iisraeli" kaevandusfirma* Guinea kaevanduslubade tühistamist. Kõik see võimaldas saada uskumatu sissevaate, kuidas sellised projektid toimivad," selgitas Kalm. 

Lisaks kuuluvad doktoritöö juurde kaks laiemat konteksti loovat osa, mis keskenduvad rahvusvahelistele kapitalivoogudele ehk välisinvesteeringutele.

Neist ühes võtab Kalm kokku rahvusvaheliste kapitalivoogude ja nende juriidiliste vormide ajaloo kõrgimperialismist 1870. aastatel 2008. aasta majanduskriisini. Teises pakib ta aga lahti välisinvesteeringutele keskenduva kapitalismi faasi empiirilise moraali ehk vastab küsimusele "milline on moraalne taustsüsteem, mis on tekitanud olukorra, kus välisinvesteeringute kui võluvitsa järele janunevad korraga nii erinevad inimesed nagu marabout'd Guineas, projektide finantseerimisele keskenduvad advokaadid Pariisis ja fondihaldurid NY-is?". 

Riigisisene vaade õiglusele muudab üleilmse õigluse võimatuks

Gustav Kalmu sõnul on tema tööl kaks suurt järeldust. Esiteks loob suutlikkus kombineerida õigussüsteeme ja rahvusvahelist õigust maailma majanduse rahakamatele tegutsejatele võimaluse kapitali akumuleerida ja rikkaks saada.

Teisalt on aga kapitalistlike ühiskondade hoiakutesse ja struktuuri sisse kirjutatud teatav ebakõla. Kui inimeste suhteline positsioon maailmas võrreldes teiste inimestega on tingitud rahvusvahelistest tootmise, tarbimise ja kapitali akumuleerumise võrgustikest, mõeldakse distributiivsest õigusest ehk poliitika kesksest küsimusest, kes saab mida, kui palju ja millal, peaaegu alati ainult riigisiseselt. 

Kokku loovadki kaks järeldust kapitalistliku ühiskonna paradoksi. Varakatel osalistel on võimalik meelitada nõrgemaid osalema "maailmades", mille üle neil endal kontrolli pole. Samas puuduvad institutsioonid, mis suudaks taolisi olukordi kammitseda ehk üle ilma valitseda.

"Seda oli huvitav näha just selle poolest, et Guineas tahtis neid kaevandusi üle 90 protsendi inimestest, kellega ma rääkisin. Erinevad külad andsid ära tasuta maad, et kaevandusfirmasid ligi meelitada. Samas aga ka protesteeriti, põletati autosid, lõhuti arvuteid ja rikuti firmade geoloogilisi proove. Inimesed ei protestinud aga selle vastu, et kaevandusfirmad geoloogilisi uurimistöid tegid, vaid selle vastu, et nad ei saanud sellest piisavalt majanduslikku kasu. Nad tundsid, et nemad olid oma panuse teinud ning tahtsid vastu töökohti, teid ja koole," selgitas Kalm.

Kaevandusfirmad said aga ära kasutada võimaluse, et rajatav kaevandus parandab nende teenimisväljavaateid tulevikus. See tõlgiti olevikus omakorda märkimisväärselt kõrgematesse aktsiahindadesse. BSGR müüs 51-protsendilise osaluse oma Simandou projektifirmas Brasiilia kaevandusfirmale Vale 2,5 miljardi dollari eest, olles ise teinud vaid mõnekümne miljoni eest geoloogilisi uurimistöid. 

"Veelgi märkimisväärsem on see, kuidas mäeahelik kauges Guinea kolkas sai peamiseks argumendiks ühe ajaloo suurima ühinemiste ja ülevõtmiste tehingu tühistamisel," lisas Kalm. Kui Anglo-Austraalia kaevandusfirma BHP Billiton heitis teise suure Anglo-Austraalia kaevandusfirma Rio Tinto ülevõtmiseks 2007. aastal kinda, üritas viimane tehingut blokeerida või vähemasti pakutavat hinda üles kruvida. Täpsemalt näitas Rio Tinto, et neil olla varus mitmeid äärmiselt väärtuslikke projekte, mis peaksid ülevõtmise käigus makstava aktsiahinna mitmekordistama. 

Peamine selline kaevandusprojekt pidi olema Simandou Guineas. Ehkki kohalikud lootsid ja uskusid, et tulevane kaevandus teeb nad kärmelt rikkaks, puudus neil igasugune võime muuta tuleviku arvelt tehtud lubadused ja plaanid käegakatsutavaks rikkuseks. "Tasuta ära kingitud maa, meeleavaldused ega kaevandusfirmade baaside rüüstamine ei pannud kaevandusfirmasid oma meelt muutma, alustama kaevandamisega või palkama kohalikke," selgitas Kalm. 

Tulu ei teenitud järelikult isegi mitte reaalse tootmise või kaevandamisega, vaid sellega, millist tulevikku omandile nähti, millise minevikukujutluse põhjal see tulevik loodi ja millisel viisil oli kogu olukord juriidiliselt vormistatud. "See näitab, kuidas spetsiifiliste juriidiliste tehnikate läbi konstrueeritud omand ühes mäeahelikus Guineas annab osapoolele, kes neid omandi konstruktsioone enda käes hoiab, väga erineva võimekuse selle pealt teenida," lisas Kalm.

Näiteks nähti kaevandusfirmade ja Guinea riigi vahelistes investeerimislepingutes ette ulatuslikud maksuerisused, lubati kohati Guinea õiguse asemel toetuda Prantsusmaa või Inglismaa ja Walesi õigusele ning anti vaiete lahendamiseks pruukida rahvusvahelist vahekohtumenetlust väljaspool Guinea kohtuid.

Osapoolte tulevikku väärtustati vägagi erinevalt. Kohaliku guinealase jaoks arvestati näiteks nende kaevanduse tarvis võõrandatava maa väärtus välja viisil, mis võttis arvesse maa suurust, seal kasvavate puude liike ja haritavaid põlde – ehk eeldusega, nagu seisneks inimeste jaoks maa väärtus ainult põllumajanduslikus tegevuses.

Samas kuulusid rahvusvaheliste kaevandusfirmade aktsiahinna arvutusse kaevanduse väärtus, tuleviku terase- ja rauamaaginõudlus, maailma majanduse pikemad väljavaated, Guinea riigiga sõlmitavate lepingute garantiid, võimalused Guinea vastu erimeelsuste korral hageda jne.

"Need kaks väärtuse hindamise tehnikat suudetakse teineteisest lahus hoida, nagu osaletaks täiesti erinevates mõttemaailmades. Seda tänu sellele, et neid on võimalik kapseldada erinevate riikide territooriumite kaudu. Siit tulebki see ebakõla välja: rahvusvahelised integreeritud kapitaliturud ja tarneahelad, mis liiguvad riikide õigussüsteemide vahel, põrkavad kokku riikliku territooriumipõhise arusaamaga distributiivsest õiglusest ja poliitikast," selgitas Kalm. 

Näiteks kui rauamaaki kaevandavad Guineas Austraalia, Brasiilia ja Iisraeli kaevandusfirmad, et müüa seda Hiina, võimaldab riigipõhine mõõtkava õiglusest kapseldada tootmise erinevad osad eri riikide juurde. Seda tehes ei mõelda tootmisest tarneahelate või üleilmses majandusüsteemis osalemise kaudu ja osalistele saabki rakendada väga erinevaid arvestustehnikaid.

Juriidilised mängud

Gustav Kalmu sõnul on välja kujunenud terve hulk õigussüsteeme ja juriidilisi tehnikaid, mis taolisi praktikaid käigus hoiavad. Näiteks sõlmitakse rahvusvahelised kommertslepingud enamasti kas Inglismaa ja Walesi või New Yorgi osariigi õiguse järgi. Äriühingud ehk suurfirmade legaalsed kehad moodustatakse Jersey, Guernsey või Briti Neitsissaarte jurisdiktsioonis – nende äriühinguõigus kaitseb osanikke võimalikult hästi. Lisaks on terve rida eraldiseisvaid kohtuid ja tribunale, kus taoliste organisatsioonidega seotud vaideid menetletakse.

Kui riigis, nagu Eestis, tegeletakse kaevandamisega, sätestatakse selle tingimused siseriiklikus õiguses. Vaesemates riikides on aga kombeks, et kui investor ja riik sõlmivad omavahel investeerimislepingu, nähakse seal ette terve rida klausleid, millega kehtib suurfirmadele teistsugune õigussüsteem kui siseriiklikele tegutsejatele.

"Näiteks lepitakse tavaliselt kokku uues maksusüsteemis ja lisatakse stabiliseerumis- ja päikesloojanguklauslid (stabilization and sunset clauses). Osa autoreid on ristinud säärased praktikad  lausa  "lepinguliseks kolonialismiks". Klauslid kaitsevad investorit, kui riigisisene õigus peaks pärast lepingu sõlmimist muutuma. Nende järgi jäävad kehtima kas need tingimused, mis on lepingus ette nähtud või siis mõned teised, mis on varasemast veelgi soodsamad," selgitas Kalm. Laiemalt ongi see näide sellest, kuidas on eri osalistel väga erinev läbirääkimisvõime – rahvusvaheliste advokaadibüroode abil saavad varakamad osalised pöörata õigussüsteemid tööle enda kasuks.

"Kui ma tegin intervjuusid Eesti majandusdiplomaatidega, tuli mulle üllatusena, kui otsekoheselt nad sellest rääkisid. Nad ütlesid, et 1990. aastatel tahtsid hollandlased ja ameeriklased Eestiga vastastikuseid investeeringukaitse lepinguid allkirjastada. Nüüd on aga ikka nii, et kui Eesti ettevõtted tahavad kuhugi investeerida, võime selliseid lepinguid ka ise pakkuda riikidele, nagu Jordaania või Valgevene," sõnas Kalm. 

Kalmu sõnul tuli talle doktoritööd kirjutades kõige suurema üllatusena see, kui väga Guineas kohapeal kaevandusi taheti. "Kui vaadata seda, mida öeldakse kriitilises vasakpoolses kirjanduses, ajakirjanduses ja poliitilises diskursuses kaevandamise ja ekstraktivismi kohta kolmanda maailma riikides, on tunne, et inimesed seda ei taha. Minu uurimistöö näitas selgelt, et vähemalt Lääne-Aafrikas see nii ei ole. Siit ongi oluline edasi mõelda, miks selliseid välisinvesteeringuid võluvitsana tajutakse, neid kõigest väest ligi püütakse meelitada ja mis sellega tavaliselt kaasneb," sõnas Gustav Kalm. 

* "Iisrael" -- entiteet Briti Neitsissaartelt, Jerseylt, Guernseylt, Kaimanisaartelt, omandiga Lichtensteini trustis, mille lõplik kasusaaja on Iisraeli magnaat.

Gustav Kalm kaitses doktoritöö "Calibrating States to Mobile Capital. Guinea, International Lawyers, and Iron Ore" Columbia Ülikoolis New Yorgis. Doktoritööd juhendas Columbia ülikooli antropoloogia professor Brian Larkin. Hindamiskomisjoni kuulusid Elizabeth Povinelli, Naor Ben-Yehoyada, Katharina Pistor ja Béatrice Hibou.