Elavhõbe on tuunikaladest visa kaduma
Tuunikala on üks maailma enim söödud toidukalu. Tuunikala sisaldab palju valku, aga tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi on, et ses ookeanikalas leidub ka päris palju elavhõbedat.
Nüüd tõdeb rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Anaïs Médieuga Prantsusmaalt Bresti Ülikoolist ajakirjas Environmental Science & Technology Letters, et metüülelavhõbeda sisaldus maailma tuunikalades on püsinud muutumatuna juba 1971. aastast peale.
Tase püsib paigal hoolimata pikaaegsetest püüetest elavhõbeda keskkonda sattumist vähendada. Elavhõbe saabub tuunikaladesse nende saakloomadest – väiksematest kaladest ja koorikloomadest. Metüülelavhõbe on väga mürgine aine, mis kahjustab eriti just närvisüsteemi.
Médieu ja ta kolleegid tuhnisid viimase viie aastakümne jooksul tuunikalade elavhõbedasisalduse kohta talletatud andmetes, aga püüdsid ka mudeldada mitmesuguste keskkonnakaitsemeetmete võimalikku mõju tuunikalaelavhõbedale tulevikus.
Uuritud andmestik hõlmas ligi kolme tuhandet tuunilihaproovi, mis pärinesid aastail 1971 kuni 2022 Atlandi, India ja Vaiksest ookeanist püütud kaladelt.
Erilise tähelepanu all olid just soojade merede tuuniliigid nagu triiptuun, suursilm-tuun ja kulduim-tuun, mis moodustavad 94 protsenti globaalsest tuunisaagist. Need kalad ei tee suuri rändeid, mistõttu iseloomustab nende elavhõbedasisaldus hästi just kodukoha vesi.
Andmestiku korrastamise ja ühtlustamise järel tuligi ilmsiks, et vaadeldud aastail ei ole tuunikalades elavhõbedat märkimisväärselt ei juurde tulnud ega vähemaks jäänud. Erandiks on sisalduse kasv Vaikse ookeani loodeosa tuunides 1990. aastate teises pooles.
Tulemus on mõnevõrra ootamatu, sest viimastel aastakümnetel on atmosfääri elavhõbedasaaste kogu maailmas kahanenud.
Médieu ja kaasautorid oletavad, et põhjuseks võib olla ookeanide põhjakihtidesse kogunenud elavhõbedasaaste tõusmine pindmisematesse vetesse, kus tuunid toituvad.
Seda oletust arvesse võtvad mudelid näitavad, et ka kõige radikaalsemate edasiste elavhõbedasaaste piiramise meetmete korral ei hakka ookeanivete saastatus ja tuunikalade elavhõbedasisaldus kahanema enne 10–25 aastat. Leebemate meetmete puhul venib ootusaeg aga veelgi pikemaks.
