Galaktikate superparved on universumi suurimad eristatavad struktuurid, mis võivad koosneda kümnetest tuhandetest galaktikatest. Isegi valgusel võib kuluda nende ühest otsast teise jõudmiseks sadu miljoneid aastaid. Kui võrrelda näiteks Laniakea superparve hiidlinnastuga, oleks Linnutee vaid üks selle väikesi asumeid.

Nüüd Tartu Observatooriumi teadlaste avaldatud töö aitab paremini mõista, millised superparved tüüpiliselt välja näevad. Selleks võtsid nad ette Sloani Digitaalse Taevavaatluse andmete alusel koostatud WHL parvekataloogi. Kokku suutis teadlasrühm tuvastada täiustatud algoritmi abil 662 superparve, mis asuvast Linnuteest 690 miljoni kuni 5,8 miljardi valgusaasta kaugusel.

Analüüsi põhjal on superparvede mass Päikesest keskmiselt kuus miljonit miljardit korda suurem. Teisisõnu võiks võrrelda Päikese ja superparve massi vastavalt golfipalli ja Džomolungma mäega. Linnuteest on superparved umbes 2000 korda suuremad. Kui Linnutee läbimõõtu võrrelda kahe-eurose mündiga, oleks superparve tüüpiline läbimõõt võrreldav selle kõrval laiuva jalgpalliväljakuga.

Jaan Einasto järgi nimetatud superparv asub Linnuteest umbes kolme miljardi valgusaasta kaugusel ja oli nüüd avastatutest massiivseim. Galaktikatekogumi mass on võrdne umbes 26 miljoni miljardi päikese massiga. Valgusel kulub selle ühest otsast teise jõudmiseks 360 miljonit aastat.

Laiemalt aitavad leitud superparved avardada arusaama nende struktuurist ja moodustumise tagamaadest. Muu hulgas jõudis töörühm järeldusele, et galaktikakobarad on superparve sees raskemad kui superparvest väljaspool. See näitab, et superparvedes arenevad ja kasvavad galaktikakobarad teistmoodi võrreldes parveväliste kobaratega.

Samuti mõjutavad superparved vaatamata oma hõredusele parve piires aine, sh tumeaine liikumist. Kui laiemalt paisub universum kiirenevas tempos, misläbi eemalduvad ka galaktikad üksteisest ühe kiiremini, siis superparvede galaktikatel on väiksem eemaldumiskiirus kui galaktikatel keskmiselt. Selle taga olev raskusjõud pole siiski piisavalt tugev, et superparved muutuksid gravitatsiooniliselt seotud süsteemideks.

Viimaks selgus tööst, et superparvede tihedus ja suurus on omavahel seotud, järgides pöördvõrdelist ruutsuhet.

Lisaks Tartu Observatoorumi astronoomidele lõid töös kaasa India, Jaapani, Hispaania ja Soome teadlased. Uurimuse tulemused ilmuseid ajakirjas Astrophysical Journal.

Pofessor Jaan Einasto on üks Eesti tuntumaid astronoome. Einasto kõige olulisemad teadustulemused on seotud universumi suuremastaabilise kärgstruktuuri uurimisega. Uudse lähenemisena taipas ta muu hulgas, et suurimaid struktuure aitab stabiliseerida tumeaine. Astronoom tähistab oma 95. sünnipäeva 23. veebruaril.