Puudulik geneetilise mitmekesisuse seire ohustab liikide kohastumisvõimet
Looduslike liikide geneetilise mitmekesisuse seire Euroopas on puudulik, osutab hiljutine uuring. Seeläbi võib nähtamatuks jääda oluliste, elurikkuse püsimist tagavate geenivariantide kadumine taime- ja loomaliikide asurkondadest.
Elusolendeid eristavad nende kaaslastest väikesed erinevused pärilikkusmaterjalis ehk DNA-s. Kui keskkond muutub taime- ja loomapopulatsioonidele ebasoodsaks, võimaldab DNA järjestuse varieeruvus ehk geneetiline mitmekesisus populatsioonidel uute tingimustega kohastuda ning vältida väljasuremist või sundi vahetada oma elupaika. Seeläbi on geneetiline mitmekesisus üks liikide ellujäämise peamisi garante.
Muu hulgas avaldavad paljudele liikidele survet kliimamuutused. Eriti tugev on nende mõju leviku äärealadel olevatele taime- ja loomapopulatsioonidele, kelle jaoks on muutustega kohastumine eriti oluline.
Asurkondade püsimajäämist mõjutab üha enam nende võime taluda äärmuslikku kuumust või põuda, kuid ka suutlikkus tulla toime piirkonda asustavate uute liikidega. Selleks, et hinnata liikide võimekust muutuvas kliimas püsima jääda ja toetada piirkonna elurikkuse säilimist, peame olemasolevaid andmeid populatsioonide geneetilise mitmekesisuse kohta oluliselt täiendama.
- Ajakirjas Nature Ecology & Evolution ilmunud teadustöö andis ülevaate geneetilise mitmekesisuse seirest kogu Euroopas. Kokku 60 ülikooli ja 31 uurimisinstituuti hõlmanud uuringu põhjal on see Euroopas, sh Eestis, lünklik. Töö pakub ka soovitusi, milliste piirkondade populatsioonides tuleks geneetilise elurikkuse seisundit senisest hoolikamalt jälgida.
Nii on näiteks Eestis geneetilise mitmekesisuse uuringuks nimetatu piirdunud seni vaid ühel ajahetkel tehtud mõõtmistega. Seega puuduvad vastavates uuringutes seires vajalikud ajalised kordused ja süsteemsus. Haruldaste liikide kaitse tegevuskavades on aga geneetiline mitmekesisus, kui seda üldse mainitakse, madalama prioriteediga elurikkuse tasand.
See kõik on viinud olukorrani, kus meil puudub ülevaade, kuidas on ajas erinevates organismirühmades liikide populatsioonide geneetiline mitmekesisus muutunud. Seeläbi pole võimalik omakorda öelda, kas ja mil määral ohustavad Eesti taime- ja loomapopulatsioone keskkonnatingimuste muutused.
Töö juhtivautori Peter Pearmani sõnul võib viia geneetilise mitmekesisuse tähelepanuta jätmine kriitiliselt oluliselt geenivariantide kaotamiseni. Samas saaks tõhusa seirega kindlaks teha võtmepiirkonnad, kus selliseid geenivariante leidub, kus saaks tagada liikide kohastumisvõime ja pikaajalise ellujäämine.
See teadmine võimaldaks omakorda planeerida paremini maakasutust ja toetada ökosüsteemide kaitset ja taastamist. Nõnda säiliksid elurikkus ja liikide pakutavad hüved, näiteks põllukultuuride tolmeldamine, loodusliku kahjuritõrje ja kliima reguleerimine.
Eestis juhtis uuringut makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aavik Tartu Ülikooli maastike elurikkuse töörühmast.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa