Öövalgus närvutab vaimu, päevavalgus turgutab
Vanasti oli nii, et päeval oli valge ja öösel oli pime, nüüd aga enam mitte nii väga: elekter on ööd teinud valgemaks.
Võib ju rõõmustada, et valgus on võitmas pimeduse üle, tehisvalgus ürgpimeduse üle, aga koos valgusrežiimi muutusega on, nagu nüüd teaduski näitab, saanud kannatada inimeste vaimne tervis.
Austraalia, Briti ja Ameerika teadlased on teinud ses vallas maailma suurima uuringu, mis hõlmas ligi 87 tuhat inimest. Nad väidavad, et ülearune öine valgusküllasus suurendab psüühikahäirete nagu ärevuse, bipolaarsuse ja traumajärgse stressi tekke ohtu.
Õnneks avastasid aga teadlased ka võimaliku võtte, kuidas öövalguse mõnikord ka vältimatust liiast tulenevatele häiretele ilma medikamentideta vastu astuda — selleks tuleb ka päevasel ajal rohke valguse käes olla.
Sean Cain Melbourne'ist Monashi Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Mental Health muu hulgas, et tehislik öövalgus võib tõsta inimese depressiooniriski tervelt 30 protsendi võrra, samas aga võib pikaajaline eredas päevavalguses olek depressiooniriski omalt poolt 20 protsenti langetada.
Samalaadset tõstvat ja langetavat toimet avaldasid öö- ja päevavalgus ka teistele psüühikahäiretele, näiteks psühhoosile ja enesekahjustuskäitumisele, lisaks juba eelloetletuile.
Teadlased analüüsisid uuringu tarbeks Ühendkuningriigi Biopangas hoitavaid andmeid; kaasatud andmedoonorite keskmine vanus oli 62 aastat ja mõningases ülekaalus olid valimis naised.
Uuringu autorite sõnul võib nende tulemusel olla suur ühiskondlik mõju. Ja miks ka mitte, sest traditsioonilisel ja looduspärasel toimimisel on nüüd ka teaduslik alus.
Lühike õpetus on aga lihtne: öösel hoidu valgusest, päeval otsi valgust.
