Eesti esimesest tehiskaaslasest, ESTCube-1-st on nüüd orbiidile saadetav satelliit kolm korda suurem – 10x10x30 sentimeetrit. "Peamine eksperiment, mille pärast me üldse seda satelliit hakkasime ehitama, on täpselt seesama elektriline päikesepuri, mida testiti ka ESTCube-1-l," kinnitas Kristo Allaje, juhtiv süsteemiinsener saates "Labor".

Väliselt kujutab elektriline päikesepuri ülipeenikest, kerge pinge all olevat 10 meetri pikkust alumiiniumtraati. Sellest kõrgepinge läbi lastes hakkavad seda mõjutama Maa lähedal leiduvad laetud osakesed. Tekkiva tõukejõu tõttu annab satelliit oma liikumisenergiat järjepanu ära.

"Alguses on see mõju väike, aga ajapikku see nii-öelda väsitab satelliidi ära ja ta kukub sealt alla," selgitas Allaje. Nõnda võiks kujutada see ühte võimalust, kuidas vähendada tulevikus Maa orbiidile kuhjuva kosmoseprügi hulka. Praegu jäävad oma kasuliku eluea lõpule jõudnud satelliidid sinna aastateks. Ühtpidi muutub sellega sama orbiit kasutuskõlbmatuks. Samal ajal kasvab kokkupõrkerisk teiste tehiskaaslastega.

Eelmisel korral ei õnnestunud traati idee proovile panemiseks korralikult välja kerida. "(Kolleegid) Soome meteoroloogia instituudis on seda hästi palju raputanud ja lõhkunud ja sakutanud. Nüüd on suur võimalus, et see ka päriselt töötab," lisas Allaje.

Samuti jälgib kuupsatelliit Maad kahe kaameraga, millest üks seirab planeeti punase valguse ja teine soojuskiirguse spektriosas. "Läbi selle kaamera on hästi näha, kus on elusloodust ja kus ei ole elusloodust. Nende kaameratega on väganäha kirkad kohad, kus taimkasv on hästi jõuline. [..] Sellega on ka hästi hea näiteks põllumaad seirata," selgitas süsteemiinsener.

NIi saab sellega eristada näiteks umbrohtu põllukultuuridest ja planeerida sellele vastavalt taimekaitsevahendite kasutamist. Laiemas vaates loodavad teadlased tõestada, et osa suurte ja kallite satelliitide tehtavast tööst saab teha ära suurusjärkude võrra odavamalt.

Ühtlasi on teadlastel kavas uurida, kuidas kaitsta satelliite atomaarse hapniku eest. Sarnaselt Maa atmosfääris leiduva hapnikuga viib see eri materjalide korrosiooni ehk roostetamiseni. "Meie atomaarse hapniku korrosiooni katte test ongi selle (uurimiseks) mõeldud. Meil on satelliidi välisküljel erinevad materjalid trükkpaadi peale pandud ja uurime, kui kiiresti atomaarne hapnik neist läbi närib," sõnas Allaje. Mõju mõõtmiseks kasutavad teadlased elektrilisi andureid.

Viimaks leiab satelliidilt ka hulga nn tarkvaralisi laste. Muu hulgas plaanib töörühm mõõta süstemaatiliselt eri piirkondade raadiospektrit. Viimane võimaldab koostada pikas plaanis kolmemõõtmelise raadiomüra allikate kaardi.

Satelliidi planeeritud eluiga on 2,5 aastat. "Umbes aasta proovime teha taimestikuseiret ja muid eksperimente, nagu (testida) raadiosidet, mõõta raadiomüra jne. Viimased kuus kuud proovime testida plasmapiduri eksperimenti. Kahjuks päris satelliiti me ära põletada ei saa, sest 420 kilomeetri peal on rahvusvaheline kosmosejaam ja meie ise 560 kilomeetri kõrgusel. On mure, et äkki lendame neile aknast sisse," nentis Allaje.

Kanderakett stardib 5. oktoobril Eesti aja järgi kell 4.36 Guajaana kosmosekeskusest. Halva ilma korral võidakse starti edasi lükata. Kui start õnnestub, hakkab tegema ESTCube-2 planeedi ümber tiire umbes iga 90 minuti tagant. Eesti aladelt lendab see sagedamini üle päeva ajal.