Maa kõikuv telg on Sahara aeg-ajalt rohetama löönud
Sahara ei ole alati kõrb olnud. Eelajaloolistel aegadel on praeguse kõrbe asemel laiunud savannid ja metsad, voolanud jõed ja sillerdanud järved.
Nüüd on Soome ja Briti teadlased paremini aimu saanud, miks on Saharast ajuti roheala saanud: mängus on olnud nii Maa telje liikumised kui ka jääajad.
Edward Armstrong Helsingi Ülikoolist ja Bristoli Ülikoolist kasutas koos kolleegidega üht hiljuti välja töötatud uut kliimamudelit.
Mudel näitas, et niiskema kliimaga aegu on Põhja-Aafrikas ette tulnud iga 21 tuhande aasta järel. Neid paistab olevat esile kutsunud Maa pöörlemistelje asendi kõikumine, nii nagu võib kõikuda põrandale pöörlema pandud vurrkanni pöörlemistelje asend.
Maa pöörlemistelg säilitab küll täpselt oma kalde, kuid teeb niinimetatud püstdiameetri ümber aeglaselt ringe, joonistades mõttelist koonust. Seda nähtust nimetatakse ka pretsessiooniks.
Pretsessiooni tõttu on põhjapoolkera suved aegajalt soojenenud, selle tulemusel on aga tugevnenud Lääne-Aafrika mussoontuuled, mis on toonud Sahara piirkonda rohkem sademeid. Nii ongi seal seks ajaks kasvama hakanud lopsakas taimestik ja tekkinud veekogud, mille äärde on elama asunud näiteks jõehobud.
Teadlaste mudel näitab aga ka seda, et jääaegade ajal ei ole Saharasse niiskemat kliimat tekkinud, kui ka pretsessiooniseisu järgi võinuks. Põhjuseks on see, et suured jääliustikud, mis katsid tohutuid alasid, jahutasid atmosfääri ega lasknud seeläbi Aafrika mussoonsüsteemil väga laieneda.
Paleontoloogilised leiud on Sahara perioodilistest kliimamuutustest teadlastele ammu tõendust andnud. Nüüd saadi need muutused esmakordselt nii selgel kujul ka kliimamudelisse.
Ajad, mil Saharat on katnud taimed, läbinud jõed ja ilmestanud järved, on soodustanud looma- ja taimeliikide levikut Aafrika ja muude mandrite vahel. Just seesugusel ajal on arvatavasti ka ürginimsesd mitmelgi korral massilisemalt Aafrikast välja rännanud ja nii lõpuks ka tänase maailma rahvastele aluse pannud.
Armstrong ja kaasautorid kirjutavad oma mudelist ja sellest selgunust ajakirjas Nature Communications.