"Sõdur on inimene kõikide oma hirmude, isiksuseomaduste, senise väljaõppe ja kogemusega. Tänase arusaama järgi murdub lõpuks iga sõdur, küsimus on, kui kaugel see murdumispunkt on," ütles uuringu üks autoritest, Tallinna Ülikooli organisatsiooni- ja juhtimisteooria lektor Antek Kasemaa.

Ta lisas, et mida sisukamana tunnetatakse väljaõpet, seda sagedamini püsib üksus esimest korda lahinguolukorda sattudes koos. Samuti mängib olulist rolli usaldus, seda nii ülemate ja alluvate kui ka sõdurite endi vahel. 

Üks sõjaväelaste valmisolekut ja võitlustahet iseloomustav muutuja on militaarne moraal. Seda iseloomustab entusiasm ja pühendumine ühiste eesmärkide poole püüdlemisel. Militaarne moraal on eriti oluline pingelises keskkonnas, sest see aitab toime tulla stressi ja kurnatusega. 

Suur viisik ja afektiivsus

Uuringu eesmärk oli selgitada, kuidas militaarmoraal seostub isiksuseomaduste niinimetatud suure viisikuga, mille moodustavad avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, koostöövalmidus ehk sotsiaalsus ja neurootilisus. Samuti huvitusid teadlased sellest, kuidas mõjutab militaarmoraali afektiivsus. Viimane viitab sellele, kas inimene kipub maailma nägema pigem positiivses või negatiivses valguses. 

Enam kui 350 eesti ajateenijat hõlmanud uuringust selgus, et mitte kõik isiksuseomadused ei ole militaarmoraali jaoks ühteviisi olulised. Näiteks avatus kogemusele ja sotsiaalsus seda ei mõjutanud, sellal kui neurootilisus seostus ainult läbipõlemisega. 

"Üpris oodatult ennustas meelekindlus suuremat pühendumist ja kohutusetundlikkust, aga ka madalamat läbipõlemist. Ekstravertsus seevastu mõjutas militaarset moraali läbi positiivse afektiivsuse," kommenteeris Kasemaa. 

Mitmed rahvusvahelised uuringud on näidanud, et sõdurite moraali tase muutub teenistuse jooksul sarnase mustri järgi. Enamasti on see kõrge alguses, millele järgneb langus ja tõuseb siis peaaegu sama kõrgele nagu alguses. 

"On välja arvutatud, mis hetkel üksuse sooritusvõime langeb nii madalale, et seda ei ole mõtet enam järjest lahingus hoida. Langus algab tavaliselt umbes kolmkümmend päeva pärast lahingutegevuse algust," rääkis Kasemaa. 

Vastase dehumaniseerimine

Militaarmoraali saab võrrelda kaitsetahtega, ehkki neid kiputakse vahel ka segamini ajama. Viimast võiks Kasemaa sõnul aga otsesemalt siduda näiteks riigi kaitsmise kui sellisega, näiteks otsusega kriisiolukorras riigile appi minna. Militaarne moraal seevastu seostub lahingusituatsioonis tegutsemisega: "Lahingusituatsioonis tõuseb esile konkreetse üksuse sidusus, üksteise tundmine ja usaldamine," lisas Kasemaa.

Sõdurid puutuvad sõjaolukorras paratamatult kokku traumaatiliste sündmustega, näiteks kellegi surma põhjustamise või vigastamisega – need on sündmused,  mida on vaja ventileerida. Kasemaa märkis, et näiteks Ukraina sõdurid ei pruugi jõuda intensiivsete lahinguperioodide jooksul selle küsimusega piisavalt tegelda, mistõttu võib see kujuneda tõsiseks probleemiks pärast sõda.

 "Väga vähe on neid, kes tapmist naudivad, aga sellega on võimalik harjuda. Näiteks kasutatakse selleks vastase dehumaniseerimist, mis tähendab, et vastaselt tuleb võtta inimlik nägu. Mida vähem on vastane sõduri enda sarnane, seda lihtsam on psühholoogiliselt selliste olukordadega toime tulla," märkis Kasemaa.

Uuring ilmus ajakirjas Current Issues in Personality Psychology.