Asi hakkas peale aastal 1966, kui tulin ülikooli. Seal olid ees juba natuke vanemad toredad üliõpilased nagu Pärna Priit ja Ain Kallis, mõned veel. Meie kursuselt ühinesid nendega Aarne Vaik, Mati Laane, Ilmar Kotta, Jüri Kask, Nikolai Laanetu ja mina. Tekkis sümbioos, käivitus protsess Rajacas.

Mis seal salata, saime pööraselt kuulsaks. Meid loomulikult tituleeriti mõnikord ka riigi au ja uhkuse solvajateks. Meid ei julgetud aga ülikoolist välja visata, sest me olime tohutult kuulsad ja populaarsed. Tollal ei tekitanud seda kuulsust meedia, sest meedia ei tohtinud meist üldse kiitvalt kirjutada.

Kui lõpetasime aastatel 1970 ja 1971 ülikooli, siis sai protsessi esimene laine läbi, aga kuulsus ja tuntus jätkusid. Oli võimatu näiteks Tartus kuhugi restorani minna, kohe kutsuti sööma ja jooma.

Ühel hetkel tabasin, et pagan võtaks – kuulsus ei olegi suurem asi. Tore ju on, et kõik tunnevad, aga on ka teada, et paljud kuulsused langevad depressiooni. Siis ma leidsin, et tegelikult peaks järele proovima teistsuguse mudeli: aitab mu enda kuulsusest, mul on hea meel üritada teha teisi, nooremaid kolleege tuntumaks. See mudel on harukordselt hästi töötanud ja pakkunud mulle väga suurt rahuldust.

Kui ma kirjutasin 1971. aastal laulu "Tuhanded külad (Eestimaa)", siis öeldi mulle selgelt, et ma välismaale stažeerima ei saa. Tollal tuli seda taotleda ja täita pabereid, suured komisjonid vaatasid, kas oled moraalselt kindel ja ustav. Mulle öeldi, et ära üritagi. Ma siis muigasin ja ütlesin sõpradele, et väga hea, talent jääb koju.

Oksüdatiivne stress

Ainevahetuse professorina on võimalik näha teatud asju väga süsteemselt. Mind hakkas väga huvitama niisugune nähtus nagu oksüdatiivne stress. Tollal seda maailmas muidugi juba uuriti, aga Eestis sellega praktiliselt ei tegeletud. Hoiak oli ka maailmas selline, et oksüdatiivne stress on midagi väga kahjulikku ja seda tuleb kindlasti antioksüdantidega maha suruda.

Minule see hoiak ei meeldinud. Ma näitasin koos kolleegidega kirjutatud artiklites, et oksüdatiivne stress on kahjulik ainult siis, kui ta on sügav ja kestev (inglise keeles high-grade), aga tavaline tase on kahjutu. Meil õnnestus näidata, et näiteks kardiovaskulaarhaiguste puhul on sügav high-grade oksüdatiivne stress tõsine patogeneetiline faktor. Mis seal salata, mind hakati nimetama oksüdatiivse stressi maaletoojaks Eestisse.

Tundub, et meil läks hästi, sest 1998. aastal anti meile riigi teaduspreemia oksüdatiivse stressi uuringute eest, mis olid juba kliinikuga seotud. Edasi sidusin ma sinna külge metaboloomika.

Siirdemeditsiin

Hakkasin tegelema väga tugevalt valdkonnaga, mida nimetatakse siirdemeditsiinilisteks uuringuteks. See tähendab, et tehakse fundamentaalseid uuringuid, mille juures näidatakse kohe ära, kuidas tulemused kliinilisse praktikasse lähevad.

Koos väga toreda kolleegi professor Jaan Ehaga me neid uuringuid tegime. Tegime ka veresoonte ja endoteeli uuringuid, milles osalesid ka noored kolleegid Jaak Kals ja Priit Kampus. Jaak Kals on nüüd juba professor, Priit Kampus on abiprofessor.

Põhimõtteliselt me rajasime Eesti esimese endoteeliuuringute keskuse. Rajamise juures olid ka emeriitprofessor Rein Teesalu ja doktor Andres Pulges.

Toon ühe näite, millest väga kenasti saab aru, mis on siin praktiline. Teil kõigil on mõõdetud käsivarrelt vererõhku. Tegelikult on vaja teada ka aordis olevat vererõhku, sest just see hakkab organeid kahjustama. Kui rõhk on käsivarrel natuke tõusnud, aga aordis on normis – seda saab mitteinvasiivselt mõõta, meil endoteelikeskuses on ka vastav aparatuur – siis ei ole veel tulnud aeg ravimeid kasutada. See on väga oluline – sest ravimid on toredad, aga neil on kõrvaltoimed. Meil endoteelikeskuses töötati esimesena maailmas välja aordi rõhu referentsväärtused.

Tundub, et läks hästi, sest 2013. aastal anti meile koos professor Jaan Ehaga vabariigi teaduspreemia.

Metaboloomika

Mulle väga meeldib metaboloomika. Kõik teavad genoomikat – geenide pealt kirjutatakse maha valgud. Aga lõpuks osalevad valgud metaboliitide, ainevahetuse vaheühendite, lõppühendite tootmises, ja see lõpptulemus on oluline. Mind huvitas just metaboloomika kliiniline külg. Koos väga hea sõbra, professor Eero Vasaraga käivitasime suuna, kus hakkasime metaboloomikat kasutama neurodegeneratiivsete haiguste uuringus, eriti skisofreenia puhul.

Professor Vasar uuris selliseid asju ka katseloomade peal, tema grupile anti aastal 2021 aastapreemia.

ME-3

Paralleelselt tuli tegelda ka arendustegevuse ja innovatsiooniga. Õnnestus Eestis väga tugevalt algatada probiootikumide, prebiootikumide ja funktsionaalse toiduvaldkonna uuringuid, mis on ka meditsiiniga seotud. See on Lactobacillus fermentum ME-3, mida sisaldab näiteks Helluse keefir.

See on tõepoolest suurepärane asi, sest selle toimed on kliiniliselt uuritud. Me oleme uurinud Helluse keefiri toimet topeltpimeuuringus, täpselt nii, nagu ravimit uuritakse. See ei tähenda, et see on ravim, aga see on väga tervislik asi. Mul on hea meel, et see on kenasti olemas mõnedes piimatoodetes.

Kõik teavad, et on olemas nii-öelda halb kolesterool ja hea kolesterool. ME-3 tõmbab halba kolesterooli alla ja tõstab head kolesterooli ülespoole. Ja veel üks asi: kui see halb kolesterool on oksüdeeritud, siis on ta aterogeenne (tekitab ateroskleroosi) mis tahes koguses, ME-3 aga takistab oksüdatsiooni.

Nüüd on ME-3 pandud ka šokolaadi sisse, mis võitis aastal 2002 rahvusvahelisel maitsmiskonkursil hõbemedali. Andre farm pani ME-3 juustu sisse ja võitis 2021. aastal World Cheese'i konkursil, kus on metsik hulk juustu, pronksmedali. Me-3 uuringud toimusid koostöös professor Marika Mikelsaare rühmaga ja tublisti panustas ka Tiiu Kullisaar.

Järelkasv

Mulle hakkas meeldima väga mõte, et tuleb teisi hakata tuntuks tegema. Olen üle kolmekümne doktoritöö juhendaja, väga erinevatel erialadel – nahahaigused, kardioloogia ja nii edasi. Ma väga toonitan, enamik neist on kliinilised doktoritööd, nii et kui haiglas näete väga tarka noort doktorit, siis – see on nüüd Rajaca huumor, lõunaeesti huumor – ta võib olla minu doktorant olnud.

Alustasin väga noore õppejõuna 1973. aastal. Kui võtta kõik arstid, proviisorid ja farmatseudid, keda ma olen õpetanud, siis tuleb üle 6000 üliõpilase. Järelkasvu üle oma sektoris ma väga ei muretseks. Mul on hea meel, et ka nooremad kolleegid on juba jõudnud sirguda ise juhendajateks.

Populariseerimine

Ma pean professorite missiooniks ka seda, et nad püüaksid oma valdkonda inimestele väga lihtsalt serveerida. See on nii-öelda kvaliteedimärgiga informatsioon. Ja tõepoolest, olen populaarteaduslikke artikleid päris palju kirjutanud, Madis Ligiga sai Kuku raadios räägitud vist üle 11 aasta.

Kui ma loen kusagilt informatsiooni, mis ei ole pädev ja mis on pikas perspektiivis isegi ohtlik, siis ma ei kirjuta arvamust. Ma saan aru, et sellel ei ole mitte mingisugust mõtet. See kaob kõik. Mõistlik on kirjutada raamatuid.

Kuna söömise alal läks informatsioon maailmas juba nii sogaseks, siis tuli kirjutada raamat "Normaalne söömine" (2003). Kui maailmas ringi vaatate, siis on tuhandeid raamatuid, mille pealkirjad on kas "Tervislik toitumine" või muud seesugust, ja on üksainuke raamat, mille pealkiri on "Normaalne söömine".

Rajaca protsess

Rajacas on protsess. Ta käib lainetena. Me oleme välja andmas teist vinüülplaati, esimene on väljas.

Olen korduvalt mõelnud, et kui ma ei oleks nende asjadega tegelenud, millega ma olen tegelenud, siis ma oleks tegelenud muusikaga – mitte muusikuna, vaid muusika kirjutajana.

Minu poeg Mihkel Zilmer juunior on kraadiga filmihelilooja. Tal oli väga tore koostöö Tanel Toomiga "Tõe ja õiguse" juures, "Kalevile" kirjutas muusika, ja nii edasi. Ma küsisin Mihkli käest: millal saab aru, et filmimuusika on absoluutselt kümnesse läinud? Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et siis, kui vaataja tuleb saalist välja ja jääb mõtlema: oot-oot, kas filmis muusika ka oli?

Olen Rajaca-mõtlemist süstinud ka oma kõige vanemale lapsele, kes on väga südamega lastearst Chris Pruunsild, ja ka keskmisele lapsele Kristel Zilmerile, kelle juhitud teadlasrühm avastas hiljuti Norrast kõige vanema ruunikivi.