"Eriti ohtlikud on niinimetatud lühikelmused, kus luuakse seos ohvrile parasjagu päevakorral oleva olukorraga. Näiteks võib kelm ära kasutada seda, et inimesel on elektriarve maksmata või ta ootab pakki. Järsku tuleb väga sobiv kiri, mis väidab, et pakiga on tekkinud tõrge ja tuleb midagi juurde tasuda," arutles Kikerpill.

Kelme, kes pettuse sooritamiseks püüavad kõigest väest ehtsad ja usutavad välja näha, nimetab Kikerpill ehtvõltsideks (ingl. k. authentifakes). Ka veebikeskkonnas tegutsevad suunamudijad disainivad oma isiksust ja enda ümbrust, et paremini oma publiku tähelepanu püüda. Arvestades sisuloojate üleüldist populaarsust võib läbilöömiseks olla tarvis luua kuvand, millel pole tegelikkusega palju pistmist. 

Väärinfo äratundmine

Kuigi neid ei saa ega tohi Kikerpilli sõnul ühte patta panna, võib suunamudijate ja veebikelmide käitumises siiski olulisi paralleele näha. Eriti puudutab see tähelepanu püüdmise taktikaid ja viise, kuidas inimesi nii-öelda lõo otsas hoida. 

"Kohati on need äravahetamiseni sarnased, sest suhtlust ja enda kuvandit disainitakse publiku ootuseid järgides. Mõlemad kasutavad ära ühiskondlikku konteksti, et nende sõnumid oleks mõjusamad. Küsimus on selles, mis on sedalaadi maskide loomise eesmärk ja kas see on lubatud või mitte," rääkis Kikerpill. 

Varasemad uurimused on näidanud, kuidas inimestel on loomulik kalduvus eeldada, et neile edastatav informatsioon on tõene. Kahtlustama hakkavad nad midagi alles siis, kui miski edastava sisus kahtluse tekkeks põhjuse annab. "Minu jaoks ongi küsimus selles, kui tundlik meil see sensor on ja kui palju erinevad suhtluskeskkonnad, kus me viibime, kaasa arvatud sotsiaalmeedias tegutsevad suunamudijad, seda sensorit nõrgestavad," arutles Kikerpill.

Kuna teatud suunamudijate ja netikelmide mõjutamispraktikad on sarnased, tekitab see Kikerpilli sõnul uusi küsimusi. Kas näiteks õiguspärase ehtvõltsi loomine, mis suunamudijatele oma isiku turustamisest kasu toob, loob ühtlasi ka soodsama pinnase kelmide õigusvastase tegevuse lõksu langemiseks?

Faktid vs omakasu

Autori sõnul ei ole tema arutluse eesmärk keelamine või ettekirjutuste tegemine. Küll aga juhib ta tähelepanu mitmetele probleemsetele olukordadele. Näiteks võib juba paljude kõrvu jõudev isik otsustada ühel või teisel põhjusel faktide põhjal kujundatud arvamuselt liikuda niinimetatud uhhuu-teemadele või nullist alustav isik valibki uhhuu-teemadele keskendumise, sest faktilisest paikapidavusest on olulisem omakasu ja tähelepanu.

"Ja kui seal on juba suur arv kaasarõõmustajaid, mis siis saab? Kui inforuum on täis vähem-kui-faktipõhist sisu, mis pole ka kuidagi konkreetselt ulmekirjandusena märgitud, siis miks peaksime nii väga imestama selle üle, et jäädakse kelmide eemalt vaadatuna üpris uskumatuna näivat juttu uskuma," arutles Kikerpill.

Samuti tuleks autori sõnul küsida, millised laiemad ühiskondlikud tagajärjed on suunamudijate tegevusel, kes omakasust lähtuvalt disainivad suhtluse publikule meeldivaks, eirates seejuures fakte: "Arvamus on vaba, aga kui tulemus on täielik käojaan, mis ei põhine faktidel, kuid "kuulajatele meeldib", siis see on probleem. Halvemal juhul võib selle tulemusel kuskil suuremaks kakluseks ja rüüstamiseks minna."

Varjatud hüved

Kikerpill tuletas meelde, et võimalusel tuleks alati kasutada faktikontrolli. Eriti kui mängu tulevad rahalised kohustused, tasub kodutöö ära teha ja mitte jälgida teatud mõjukuse saavutanud suunamudijate nõuandeid pimesi. Samas on aina raskem eristada, kas sisuloojale endale tõepoolest meeldib mõni film ja toode, või ta teeb seda reklaamina mingisuguse rahalise tasu või mõne muu hüve eest. 

"Populaarsemate suunamudijate sõnumid jõuavad väga paljude inimesteni. Kui see on siiras ja võib-olla inimene lihtsalt arvab midagi, millega me ei nõustu, siis on tegemist mõtte- ja sõnavabaduse alla kuuluvaga. Kui aga mängus on varjatud hüved, siis on põhjust olla rohkem murelik," kommenteeris Kikeprill.

Olukordi, kus sõnumite ehedus on kaheldav, võib Kikerpilli sõnul näha näidetena sotsiaalsest silmakirjalikkusest. Viimane väljendub erinevusena väljapoole suunatud kommunikatsiooni ja selle vahel, mida ise oodatakse. Näiteks poliitik, kes valimiste eel häälte kogumiseks kuulutab, kuidas üks või teine toetus tõuseb kaks või kolm korda, ei pruugi teada, kust tulevad selleks vahendid ja kas see ikka on teostatav. 

Seega lubatakse isikliku kasu eesmärgil rohkemat, kui teha plaanitakse või tegelikkus võimaldab. "Pärast läheb sama poliitik restorani ja tellib päevapraena märgitud šnitsli, aga talle tuuakse kaks frikadelli ja viil kurki. Ilmselgelt poliitik ärritub, kuigi ta tegi sedasama teistele hetk tagasi ka ise," rääkis Kikerpill.

Kristjan Kikerpill kirjutab veebipetturlusest kogumikus Masks and Human Connections.