Paljud planeedid saavad elukõlblikuks hilinemisega
Iga tulise taevatähe ümber on elukõlblikkuse vöönd, kus ei ole ei liiga kuum ega mitte ka liiga külm vedelas olekus vee leiduda võimiseks. Küsimus on aga selles, kas seal vööndis leidub ka planeete ja kas neil planeetidel kedagi elab.
Kaks Ameerika teadlast on nüüd põhjalikumalt mõtisklenud selle üle, kuidas võib planeedi elukandvust mõjutada tema ajalugu.
Noah Tuchow NASA Goddardi kosmoselennukeskusest ja Jason Wright Pennsylvania Osariigiülikoolist võtsid arvesse asjaolu, et tähe kuumus ja eredus ei pruugi kõik see aeg ühesugune püsida.
Seega võib mõni planeet olla tekkinud elukõlblikkusvööndist kaugel väljas, aga osutuda miljonite või miljardite aastate pärast ühtäkki ses vööndis olevaks.
Neil planeetidel on algul kogu vesi olnud kas aurunud või jäätunud olekus, miska mingit elu ei ole seal pikka aega tekkida saanudki. Kui aga tingimused soodsaks saavad, on elu tekkeks ja arenguks selle võrra vähem aega jäänud.
Tuchow ja Wright nimetavad võrguvaramus arXiv avaldatud kirjutises niisuguseid planeete hilinemisega elukõlblikuks saanud planeetideks.
Nad väidavad arvutuste põhjal, et olenevalt elukõlblikkusvööndi määratlemisest võib niisuguseid planeete kõigi planeetide seas olla 29 kuni 74 protsenti.
Neil planeetidel saab vesi nüüd vedelas olekus olla, aga võib juhtuda, et vett on elu jaoks väheks jäänud. Kui planeet on tekkinud eluvööndist kuumemas keskkonnas, siis võib kogu vesi olla ilmaruumi aurunud. Kui planeet on tekkinud kõva külma käes, võib suur osa vett olla jäänud raskesti sulava jää koostisse.
Me ei tea kuigi hästi, kuidas Maal elu tekkis, veel vähem teame, kuidas elu mõnel eksoplaneedil võiks tekkida, aga võime arvata, et hilinemisega elukõlblikuks saanud planeetidel peab elu oma tekkel ja arengul rohkem takistusi ületama kui muudel planeetidel.
Selle tagajärjel võib universumi elurikkuski olla väiksem, kui muidu oleks.
