Toidutaimede väetamiseks kaevandame igal aastal uskumatu koguse fosforit. Samal ajal, kui nõudlus fosfori järele aina kasvab, ennustavad eksperdid, et kaevandatavad fosforivarud ammenduvad juba sel sajandil.

Siiski paistab tunneli lõpus valgust, sest meie muldades peituvad seente tehtud miniatuursed kaevandused. Mullastik sisaldab tegelikult päris palju fosforit. Lihtsalt seda ei saa kätte ei inimesed ega taimed. Sestap teevad taimed koostööd seentega, mis suudavad fosfori mullast kätte saada ja taimedeni toimetada.

Kui meie enam fosforit kaevandada ei saa, võivad need seened seda jätkata. Selleks peame teadma, kuidas need kaevandused töötavad.

Sellest, kuidas fosfor seente kaevandustunnelites liigub, me kuigi palju ei tea. Kavatsen seda muuta, tuues nende tunnelite lõppu valguse. Nimelt töötan välja uut meetodit, kus kinnitame fosforimolekulidesse imepisikesed, kuid ülitugevad lambikesed. Viime need molekulid mulla sisse ja saame valguse järgi jälgida fosfori liikumist.

Tõtt-öelda on asi pisut keerukam, sest need lambikesed on tegelikult fluorestseerivad nanoosakesed. Fluorestseerivad tähendab, et need ei helenda patarei, vaid valguse mõjul. Nano on nad aga seepärast, et nende suurus on võrreldav sellega, kui palju kasvab sõrmeküüs kümne sekundiga.

Seega peame tegema palju keemilisi katseid, mõõtma valgustugevust ja kasutama isegi lasereid. See ei ole lihtne, kuid usun valgusesse tunneli lõpus. Usun, et mu tillukesed tulukesed saavad lootusekiireks ka peatses fosforikriisis.

Sanni Färkkilä on Tartu Ülikooli mükoloogia doktorant. Loeng salvestati Coimbra Groupi rahvusvahelise kolme minuti loengute konkursi eelvoorus.