Aul on merelind, kes pesitseb tundras, aga talvitub Läänemerel. Ornitoloog Leho Luigujõe rääkis Klassikaraadio saates "Delta", et Läänemerel on aul üks tavalisemaid linde, kes peatub seal kaheksa kuud. "Meil on õigus nimetada teda Eesti linnuks. Muidugi võib küsida, kus on linnu kodu. Kodu on ikka seal, kus on pesa ja see on tal tundras, aga Läänemerel viibib ta siiski enamiku ajast," selgitas ta.

Teadlased nimetavad auli ka indikaatorliigiks. "Aul on liik, kes indikeerib meie mereseisundit. Tema kaudu saame teada, millises seisus on Läänemeri," rääkis Luigujõe ühest põhjusest, miks Eesti Ornitoloogiaühing auli aasta linnuks valis.

Teine põhjus seisneb selles, et aulide arvukus on 20 aastaga kukkunud Lääne-Siberi ja Põhja-Euroopa asurkonnas 4,6 miljoni pealt 1,6 miljonile. "Kui see nii jätkub, siis meil varsti ei ole seda linnuliiki. Tihtipeale väga arvukate lindudega on nii, et nad kaovad äkki ära. Alguses ei pane tähelegi, sest tundub, et neid on nii palju. Ühel hetkel on nad aga kadunud ja siis on hilja, et midagi ette võtta," sõnas ta.

Drastiline arvukuse langus näitab ornitoloogi sõnul, et mereseisund ei ole sugugi nii hea, kui peaks olema. Ta rääkis, et merelinnud, kalad ja hülged puutuvad merel kokku mitmete ohtudega, merelindude jaoks on peamine oht merealade hõivamine. See tähendab, et inimesed ehitavad tuuleparke, sildu, aga ka erinevad süvendamised ja kaevandamised võivad lindude arvukust mõjutada.

Teine oht on merereostus, eelkõige õlireostus. "Oleme kuulnud suurtest naftakatastroofidest, mida meil Eestiski on õige mitu olnud ja kus 10 000 lindu surma saanud. Me aga ei arvesta sellega, et on ka palju väiksemaid merereostusi. Piisab ühest toasuurusest naftalaigust ja kui lind saab õliga kokku, siis see tähendab, et tema sulestik enam ei pea vett, vesi jookseb suletiku alla ja linnud külmuvad ära," selgitas ornitoloog.

Ta tõi paralleeli katkiste kummikutega: kummikutes võid olla üks auk, aga kui see on olemas, siis ei saa neid enam kanda, sest jalad saavad märjaks. Täpselt sama on ka lindudega. Piisab ühest pisikesest tilgast ja lind on hukule määratud.

Kolmas oht seoses auliga on kaaspüük. Ornitoloog selgitas, et kaaspüügiks nimetatakse seda, kui linnud jäävad kalavõrkudesse, mõradesse kinni. "Kui kalapüügivahendid on linnurikastes kohtades ja lindude rände ajal rändepeatuskohtades, siis võib sinna palju linde sisse jääda," sõnas ta.

Kuigi Eestis ei ole veelinnujaht väga suur probleem, siis Lõuna-Euroopas või Taanis lastakse miljon lindu aastas. Luigujõe rääkis, et Eestis lasevad jahimehed ligi 30 000 lindu aastas ja aule tavaliselt siiski mitte. "Esiteks ei saa teda kätte, ta on nii kaugel merel. Teiseks on ta väike ega ole nii atraktiivne kui näiteks haned," rääkis ta.  

Viimasel ajal on palju räägitud tuuleparkide merre ehitamisest. Luigujõe ütles, et seda tehakse mujalgi maailmas, aga selleks on vaja õiget kohta. "Keegi ei ole taastuvenergia vastu, aga tuuleparke ei tohi jõuga valedesse kohtadesse suruda. See ei ole õige ning selle vastu bioloogid ja ornitoloogid seisavad, et esindada merelinde," lausus ornitoloog.

Luigujõe rääkis, et mida madalam on meri, seda odavam on tuulepark sinna ehitada ja sügavale ehitamine läheks rohkem maksma. Madalal on aga jällegi linnud, kes ei saa väga sügavale sukelduda, ja seda ei olegi mõtet ornitoloogi sõnul teha, sest Läänemeri on suhteliselt läbipaistmatu ja merepõhjas ei ole toidupoolist.

"Siin ongi konfliktikoht: avamere madalikud, mis on väga olulised rändepeatus- ja toitumiskohad merelindudele, on väga atraktiivsed ka inimestele. Selge on seegi, et merel on palju rohkem tuult kui maismaal. Seega on vaja teha kompromisse nii teadlaste kui ka arendajate poolt. Ei saa nagu jäälõhkuja edasi minna," ütles ta.

Kes ei ole kunagi auli oma silmaga näinud, sel tasub praamiga Hiiu- või Saaremaale sõita. Aprilli teine pool on hea auli läbirände aeg ja siis on neid näha. "Aasta linnu projekti raames me paneme ka kellegi praami peale, kes näitaks reisijatele auli," rääkis Luigujõe planeeritavatest tegevustest.

Auli laul on ornitoloogi sõnul äratuntav ja hästi kuulda. Nad hakkavad juba jaanuaris laulma ja on päris häälekad. "Kui jaanuari lõpus või veebruari alguses on vaikne ilus talveilm, siis Saaremaa rannik kõlab aulilaulust. Seda ei aja millegagi sassi," rääkis ta.