Kui kliima soojenes ja Põhja-Euroopast jää taandus, hakkasid Kesk-Euroopa aladel, kus kümneid tuhandeid aastaid olid elanud mammutid, piisonid ja muud kogukad loomad, laienema metsad. Umbes 11 000 aastat tagasi olid suurimetajad Kesk-Euroopast kadunud.

Frank Sirocko Mainzis asuvast Johannes Gutenbergi Ülikoolist ja ta kolleegid väidavad, et metsastumine oligi üks peamine põhjus, mis megafaunale saatuslikuks sai.

Sirocko ja ta kaaslased jõudsid sellisele järeldusele, kui uurisid vanu järvesetteid. Setteproove võtsid nad vulkaanilise tekkega maarijärvedest Eifeli mägedes Lääne-Saksamaal.

Proovides sisaldunud õietolmuterade ja seeneeoste põhjal püüdsid nad ära aimata piirkonnas ette tulnud taimestikulisi ja loomastikulisi muutusi viimase 60 000 aasta jooksul.

Õietolm näitab, millised taimed lähikonnas kasvasid; seeneeosed, millised loomad: on nimelt teada, et mõned hallitusseened kasvavad ainult mõnede suurte rohusööjate loomade väljaheidetel.

Andmetesse süvenemise tulemusel ilmnes, et inimesed ja suurimetajad olid seal kandis tuhandeid aastaid üksteise kõrval elutsenud. Kuigi inimesed loomi küttisid, püsis megafauna liigirikkus alles.

Mingit viidet inimtegevusele kui suurte imetajate hävingu põhjustajale teadlased oma andmetõlgendusest välja ei lugenud. Nad ei välista, et üleküttimine võis olla megafauna kadumise peapõhjus Põhja-Ameerikas, kuid Kesk-Euroopas siiski mitte.

Sirocko ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Scientific Reports, et suurimetajaid nagu mammuteid, piisoneid ja karvaseid ninasarvikuid elas Saksamaa aladel juba ligi 50 000 aastat tagasi, mil kunagised paksud kuusikud asendusid kliima jahenedes avatuma metsastepiga, hiljem aga lausa polaarkõrbega, kus kasvas vaid rohttaimi.

Suurloomastik kadus, kui metsad taastusid ja rohi, millest nad peamiselt toitusid, jäi üha kasinamaks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.