Ilutulestik võib lindude elu pikaks ajaks sassi lüüa
Peagi saabub taas aastavahetus ja sel puhul lastakse küllap mõnelgi pool taas taeva poole ilutulestikku. Kuid kui palju mõtleb keskmine ilutulistaja sellele, et äkilised sähvatused ja paugutused võivad tõsiselt häirida linde?
Saksa ja Hollandi teadlased on lähemalt uurinud uusaastailutulestike toimet hanede ja laglede elule. Nad jälgisid sadu hanesid ja laglesid, kes olid saabunud arklilistelt aladelt Põhja-Saksamaale, Taani ja Hollandisse talvituma.
Uusaastaööl lahkusid paljud linnud äkitselt oma tavapärasest ööbimispaigast ja lendasid inimasulaist eemale, mõned isendid isegi mitmesaja kilomeetri kaugusele. Nii said nad sel ööl mitu tundi vähem magada kui tavaliselt.
Kuid tulestiku mõju ei lahtunud järgmisilgi päevil. Linnud kulutasid toiduotsinguile tavapärasest rohkem aega ja lendasid vähem ringi. Oma endisse ööbimiskohta suurem osa kaugele lennanuist enam ei naasnudki.
Ilutulestiku häirivat toimet lindudele on tuvastatud mõnes varasemaski uuringus. Näiteks on ilmaradari abiga nähtud, kuidas ilutulestiku alates on ühtäkki õhku sööstnud tuhandeid linde.
Andrea Kölzsch Saksamaal Radolfzellis asuvast Max Plancki Loomapsühholoogia Instituudist ja ta kolleegid said nüüd paremini teada, kuidas lindude elu järgnevatel päevadel kulgeb, kuidas söövad ja magavad ja kui kiiresti häiringust taastuvad.
Teadlased seadsid 347 hanele ja laglele GPS-seadmed külge 12 päeva enne uusaastat ja jälgisid nende liikumisi uuelgi aastal veel 12 päeva; nii kaheksa aastat järjest. Jälgimise all oli nelja liiki linde: suur-laukhanesid, lühinokk-hanesid, rabahanesid ja valgepõsk-laglesid.
Enne aastavahetust ööbisid linnud enamasti püsivalt ühel ja samal veekogul, puhkasid veepinnal ja liikusid vähe, hoides sellega energiat kokku. Kuid ilutulestikuööl lahkusid linnud ööbimispaigast sagedamini, ja kui ka sinna naasid, siis lendasid vahepeal kaugemale ja kõrgemale kui tavalistel öödel.
Kölzsch ja kaasautorid on oma tähelepanekud avaldanud ajakirjas Conservation Letters.
