Seni kõige tähelepanuväärsem kohtumine COP21 toimus 2015. aastal Pariisis, kus sündis kuulus Pariisi kokkulepe. Riigid leppisid kokku eesmärgis hoida Maa keskmine temperatuuri tõus alla kahe kraadi.

Tallina Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa rääkis, et tema ei usu juba ammu, et see eesmärk on saavutatav. "Ma ei tea, kas kuskil on veel keegi, kes seda usub. Tundub, et ei usu ka inimesed, kes on Egiptusesse kogunenud. Võibolla 2,5 või 2,8 või 3 kraadi oleksid realistlikud stsenaariumid," lausus ta.

Keskkonnaminister Madis Kallas ütles, et Egiptusel toimuval kohtumisel ongi oluline meelde tuletada, milles on varasemalt ühise tuleviku nimel kokku lepitud. Seda, et riigid milleski uues kokku lepivad, ta tõenäoliseks ei pea. Tema sõnul on praegu toimuvat kliimakonverentsi nimetatud ka rakenduskonverentsiks, kus vaadatakse üle, milles lepiti kokku Pariisi kliimakonverentsil ja milles lepiti kokku eelmise aasta konverentsil Glasgows.

"Kokkulepete ülekordamine omab kindlasti väga suurt mõju. Kui ikkagi suured riigid ja Eesti koos Euroopa Liiduga võtab vastu seisukohad, et meie jätkuvalt toetame arengumaid, me jätkuvalt viime oma kliimapoliitika eesmärke ellu, siis ma arvan, et see on väga tugev sõnum," lausus ta.

Jaanus Terasmaa sõnul võib alati loota, et taolistest kokkusaamistest on kasu, aga arvestades, et see on juba 27. taoline kohtumine, võib küsida, mida on nende aastate jooksul saavutatud. "Kui vaatame andmeid, siis aastal 2021 paiskas inimkond õhku rekordkoguse süsihappegaase. Seega kas see lepe peab? Tundub kahtlane," rääkis ta.

Teadlane tõi näite, et paar kuud tagasi ilmus teadusartikkel, kus analüüsiti 250 000 rahvusvahelist lepingut. Uuringu tarvis vaadati, milles on kokku lepitud ja kas kokkuleppeid täideti. "Järeldus oli üheselt see, et kui tegu ei ole rahandus- või majandusleppega, siis need lepingud lihtsalt ei pea ja keegi neid ei täida. Nad jäävad lihtsalt tolmu koguma. Oli ilus sündmus, tuldi kokku, suruti kätt, kirjutati alla ja elu läks omasoodu edasi," sõnas Terasmaa.

Kliimamuutusi on ilmselt iga inimene Eestiski omal nahal tundnud: troopiline suveöö, soe sügis ja lumevaene tal viitavad kõik sellele. Neid muutusi ei ole võimalik enam peatada, seega tuleb nendega kohaneda. Terasmaa rääkis, et kohanemine on alati kahe otsaga küsimus, sest kui olud lähevad halvemaks, tuleb leida lahendusi ja see tähendab sageli, et muuta tuleb midagi oma igapäevaelus.

"Kui pigistame silma kinni ja ütleme, et see on kõik ajutine ja läheb mööda, siis oleme lõpuks situatsioonis, et peame kohanema millegagi, mille puhul me täpselt ei tea, kui suur see muutus olema saab ja kui kiiresti see tuleb. Siis on ühiskond väga suurte probleemide ees. Palju parem oleks ikkagi proovida ennetada. Me teame, et see on tulemas, ärme pigista silma kinni, ärme teeme nägu, et äkki probleem läheb ära, kui me seda ignoreerime. Mõtleme päriselt läbi, et mida riik peab tegema, mida ühiskond peab tegema," sõnas ta.

Eestil pole kliimaga kohanemise plaani

Teadlased on aga ette heitnud, et Eestil puudub kliimaga kohanemise plaan. Keskkonnaminister Madis Kallase sõnul on erinevaid strateegiadokumente ja liigutakse õiges suunas. "See, et meil ei ole vee kliimaseadust või see, et meil ei ole kokku kutsutud kliimanõukogu, mis on enamikes Euroopa riikides, on ka minu nii-öelda tegemata töö või esimese saja päeva jooksul ei ole veel jõudnud teha," sõnas ta.

Kallas ütles, et kliimanõukogu kokkukutsumise otsus on tehtud ja loodab, et see saab kokku kutsutud juba selle aasta lõpus või uue aasta alguses. Küsimus on selles, kes peaksid sinna kuuluma ja kuidas nõukogu sobitub seadusloomesse. Keskkonnaminister näeb, et nõukogu võiks koosneda peamiselt teadlastest, aga arutelud selle osas seisavad veel ees.

Praegu tuleb aga maailmal arvestada uue keskkonnamõjuga: sõjaga Ukrainas. Stockholmi Keskkonnainstituudi teadur Harri Moora rääkis, et tänapäevasel sõjapidamisel, mis ei järgi ühegi rahvusvahelise konventsiooni põhimõtteid, on tohutu keskkonnamõju. "Juba viis kuud pärast sõja algust hinnati, et põlengute tõttu on õhku paisatud keskmine Euroopa Liidu aastane kasvuhoonegaaside kogus. Nähes, et sõda venib ja taktika on Venemaa poolt hoopis hullemaks läinud, sest nad kasutavad põletatud maa taktikat, purustamist ja hävitamist – see näitab, et keskkonnamõjud ja mõjud elukeskkonnale on palju suuremad kui me kartsime," sõnas ta.

Positiivse poole pealt leiavad aga teadlased, et inimesed on mõneti teadlikumad keskkonnaga seotud teemadest kui näiteks kümme aastat tagasi. Mida suurem on teadlikkus, seda enam on inimesed valmis ka omalt poolt panustama, et keerulisi probleeme lahendada. Teadlikkuse kasvatamisel on tähtis haridus. Keskkonnapsühholoog Grete Arro nentis, et keskkonnaprobleemid on kahtlemata keerulised ja kui rääkida kliimast, siis see ei ole ainult füüsika ja keemia, vaid ka elusloodus, bioloogia, kus kõik protsessid on omavahel seotud. "Me ei õpeta kusagil neid probleeme hoomama ja seoseid omavahel kokku panema. Me võibolla ei õmble neid teemasid väga tihedalt kokku ka üldhariduses," rääkis ta.

Arro ütles, et tänane haridus siiski püüab seda muuta. "Selleks, et nii keerukaid süsteeme mõista ja et neist päriselt aru saada, on vaja natuke teistmoodi õppimist," lausus ta.

Keskkonnapsühholoog rääkis, et keegi ei taha teha tegevusi, millel ei nähta mõtet ja nii on ka keskkonnateemade puhul. "Me kõik teame, et kui teadmised lähevad paremaks ja me hakkame midagi rohkem mõistma, siis saame paremini aru, et minu käitumisel võivad olla mingid tagajärjed," ütles ta.