Dina Dechmann ja ta kolleegid Bodeni järve äärses Radolfzellis asuvast Max Plancki Käitumisbioloogia Instituudist kirjutavad ajakirjas Royal Society Open Science, et põhjuseks ongi talvekülm, mitte aga näiteks toidunappus.

Muttide ja mõnede teistegi pisiimetajate, näiteks karihiirte talvist kokkutõmmet, niinimetatud Dehneli nähtust tuntakse juba üle 70 aasta, kuid nähtuse tagamaad on seni jäänud hämaraks.

Nüüd väidavad Dechmann ja ta kaaslased, et kasvu kahanemine võimaldab loomadel oluliselt energiat säästa ja seeläbi ka külma aja hõlpsamini üle elada.

Teadlased uurisid kahte liiki mutte, harilikku ehk euroopa mutti (Talpa europaea), kes on levinud Lääne-Euroopast Siberini, ja pürenee mutti (Talpa occidentalis), kes elutseb Hispaanias ja Portugalis.

Nad oletasid, et kui kehakahanemist põhjustab ressursipuudus, siis peaks soojemas kliimas elavatel pürenee muttidel nähtus ilmnema pigem suviste kuumalainete ajajärgul, mitte aga talvel, mil vahemerelises kliimas ju ikka midagi hamba alla leiab.

Teadlased mõõdistasid Tšehhi ja Hispaania muuseumikogudes hoitavaid mutikoljusid, pannes tähele ka säilikute leiukuupäevi.

Selgus, et hariliku muti kolju mõõtmed kahanevad esimesel elusügisel tervelt 11 protsenti, järgmise kevade ja suvega taastub neist neli protsendipunkti. Järgmisel aastaringil kahanemise ja kasvu tsükkel kordub, kuid juba palju tagasihoidlikumas ulatuses.

Pürenee muti kolju seevastu aastaaegade vaheldudes oluliselt ei muutugi, isegi neil puhkudel, mil mutitoitu juhtub napilt leiduma.

Nii järeldabki Dechmann koos kaaslastega, et Dehneli nähtust ajendab peaasjalikult just talvekülm.

Nähtuse paremast tundmisest võiks aga abi olla miks mitte näiteks arstiteaduselgi, et õppida ka inimeste luude ja muude elundite kasvu vajaduspõhiselt kujundama.

Kas aga kehaline kokkutõmbumine võiks ka inimestel aidata talviseid energiakulusid kokku hoida, seda tasuks ehk samuti kellelgi uurida.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.