Nüüdisinimese märgatav mõju ökosüsteemidele sai hinnangute järgi alguse 125 tuhat aastat tagasi või rohkemgi; selle tulemusel surid lõpuks välja paljud suurimetajad nagu näiteks mammut ja mõõkhambuline tiiger.

Anieli Pereira ja ta kolleegid Rootsist Göteborgi Ülikoolist kirjeldavad võrguvaramus bioRxiv kilpkonnade näitel, kui kaugele minevikku hominiinide negatiivne ökomõju õigupoolest ulatub.

Kilpkonnad võisid nüüdisinimese eellastelt ja lähisugulastelt lähtuvale ohule eriti haavatavad olla, sest nende peamine kaitsevõte, kilpide vahele tõmbumine, ei toimi teatavat nutikuslävendit ületava ründaja vastu.

Pereira ja ta kolleegid uurisid enam kui 3000 fossiili, mis pärinesid 82 elavalt ja 908 väljasurnud kilpkonnaliigilt. Fossiilide leiduvusandmete põhjal püüdsid nad välja selgitada, kui intensiivne on kilpkonnaliikide väljasuremine eri aegadel olnud.

Teadlased tuvastasid kolm suuremat väljasuremislainet. Kaks neist tabasid kilpkonnalisi juba päris kauges minevikus, üks muide samal ajal, kui dinosaurusedki välja surid. Kolmas laine algas aga umbes viis miljonit aastat tagasi ega ole tänaseks päevaks veel läbi saanudki.

Võimalikuks osutuseks inimtegevuse võimalikule mõjule on asjaolu, et Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias, kuhu inimene levis hiljem, algas ka kilpkonnaliikide väljasuremine alles umbes miljon aastat tagasi, palju hiljem kui Aafrikas ja Aasias.

Ka on tähelepanuväärne, et väljasuremislaine on kuni viimase ajani tabanud üksnes maismaakilpkonni, jättes merekilpkonnad puutumata.

Teisalt tuleb tõdeda, et kui inimesed jõudsid Austraaliasse alles umbes 70 tuhat aastat tagasi ja Ameerikasse umbes 35 tuhat aastat tagasi, siis jääb üsna selgusetuks, kuidas täpselt saaks inimmõjuga põhjendada kilpkonnaliikide kadu neis paigus juba miljoni aasta eest.

Üks võimalik seletus on uuringu autorite väitel, et paljude fossiilide vanus on väga ebatäpselt määratud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.