Seda, et hülged järeldavad vurrudega tajutava veeliikumise põhjal, kus huvipakkuv kala liigub, on teatud ennegi. Ka on teada, et vurrud on tähtsad meeleorganid paljudel muudelgi imetajatel.

Kuid seda, kuidas hüljeste ja muude imetajate vurrud tegelikus elukeskkonnas, väljaspool laboriseinu toimivad, on uuritud vähe või üldse mitte.

Taiki Adachi Tokyo Ülikoolist ning ta Jaapani ja Ameerika kolleegid võtsid nüüd appi tänapäevase videotehnika. Nad seadsid looduses elavatele emastele põhja-lonthüljestele põse külge infrapunakaamera.

Kaameral oli küljes ka väike infrapunalambike, mille valgust hüljes ise ei näinud, kuid mis võimaldas vurrude liikumise väga täpselt videopilti võtta. Nii said teadlased hülgeid endid sugugi häirimata teada, kuidas nende vurrud päris looduses, süvavee-jahiretkedel tegelikult töötavad.

Selgus, et saaki otsiv hüljes suunab vurrud ettepoole ja võngutab neid siis edasi-tagasi. Just nii saab ta arvatavasti täpsemalt aimu, millised väiksemad vood ja keerised vees liiguvad, mis võiksid ka mõne kala asupaigast märku anda.

Teadlased ei jätnud uurimata ka võimalust, et mõnede nii-öelda bioluminestseerivate saakloomade märkamisel võiks hülgele kasuks tulla ka saaklooma enese kiiratav valguskuma. Selgus, et see kuma võibki tähtis olla, kuid vurrutaju on ikkagi peamine.

Edaspidi kavatsevad teadlased varustada põsekaameratega muidki vurrulisi imetajaid.

Praegusest lonthülgeuuringust kirjutavad nad aga Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.