Avastatud muutused paistavad kahandavat koerte stressitaset inimeste seltskonnas.

Miho Nagasawa Sagamihara linnas asuvast Azabu Ülikoolist ja ta kolleegid tegid enam kui 600 koeraga kahte katset.

Esimeses katses pidi koer valima kahe tagurpidi kausi vahel, millest ühe all oli toidupala. Teadlased vaatasid, kas koer sai aru inimese antud vihjetest: õigele kausile suunatud pilgust, käega osutamisest või koputamisest.

Teises katses pidi koer välja nuputama, kuidas avada keerukalt lahti käiv karp, et selle seest toiudpala kätte saada. Ses katses jälgisid teadlased, kui sageli ja kui pikalt heitis koer ülesannet lahendades pilgu juures olnud inimeste suunas.

Koeri oli kahesugustest tõugudest. Ühed tõud olid vanemad, sellised nagu akita või siberi haski, mida peetakse geneetiliselt hundile lähemal olevateks, teises rühmas olid ülejäänud tõud, mida peetakse geneetiliselt hundist kaugemateks.

Teadlased panid tähele, et teises katses vaatasid iidsemat tõugu koerad inimeste poole harvemini ja lühemat aega kui ülejäänud tõud. Esimeses katses tõurühmade vahelisi erisusi ei täheldatud.

Siis vaatasid teadlased järele, milliseid erinevusi koerte geenides leidus ja kuidas need seondusid koerte käitumisega mõlemas katses.

Nad leidsidki kaks erinevust melanokortiin-2 retseptori geenis. Nende geenide erinevused seondusid sellega, kuidas koerad olid teises katses inimesi jälginud.

Samuti seondusid need geenierinevused inimeste antud vihjetest aru saamisega esimeses katses, kuid seejuures siiski otseselt mitte koera kuuluvusega ühte või teise tõurühma.

Nagasawa ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Nature, et melanokortiin-2 retseptori geen on muundunud koerte kodustamisel, tuues arvatavasti kaasa stressihormoon kortisooli madalama taseme suhtluses inimestega.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.