Vahemere munkhülgeid (Monachus monachus) elutses kunagi peale terve Vahemere ka Mustas meres ja Atlandi ookeani lähemates rannavetes.

Tänapäeval on alles ainult umbes 700 isendit ja liik on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punanimistus kirjas eriti ohustatuna. Liiki iseloomustab geneetiline üksluisus, mis teeb loomad altiks haigustele ja muile hädaohtudele.

Nüüd on Jordi Salmona Prantsusmaalt Toulouse'ist Paul Sabatier' Ülikoolist ja ta kolleegid vahemere munkhülge geene veelgi põhjalikumalt uurinud.

Nad analüüsisid 383 munkhülgeisendi geeniproove, mis esindasid nii praegu veel alles olevaid kui ka juba välja surnud populatsioone.

Analüüsiandmed sisestati arvutimudelisse, mis rehkendas välja, millal on vahemere munkhülge arvukus ja geenirikkus varem ajaloos järsemalt kahanenud.

Selgus, et ajavahemikus miinus seitsmendast sajandist kuni pluss viienda sajandini ehk umbes 1200 peamiselt antiikaega jäänud aasta jooksul kahanes paljude populatsioonide avukus kümme korda või enamgi.

Just seda aega iseloomustab ju Vahemere äärsete rahvaste erakordselt agar askeldamine ja meresõidu intensiivsuse kasv.

Ajastut iseloomustas tõenäoliselt ka hoogne hülgeküttimine, mis jättis loomade arvukusse ja geenirikkusse tänase päevani püsiva jälje.

Mõnestki teisest liigist on teada, et Rooma keisririigi ajal said nad mõnes paigas lausa otsa.

Salmona ja kaasautorid kirjutavad oma uuringust võrguvaramus bioRxiv.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.