"Teadlase aeg on piiratud – igale poole ei jõua. Mida rohkem uuringus osalisi ja huvilisi on, seda rohkem jõuab ära teha," ütleb Eesti Maaülikooli (EMÜ) vanemteadur Ülo Väli. Töörühm suudab küll ühest teadlasest enamat, aga üks võimalus uuringu valimit veelgi suurendada, on kaasata sellesse tavalisi inimesi. "Ühtpidi on inimesi rohkem ja teistpidi on geograafiline ulatus või ruumiline katvus sageli palju suurem. Saad kasvõi üle kogu maailma infot koguda, kui tahad," arutleb Väli.

Koos EMÜ-s praktikal olnud vahetusüliõpilase Ana Magalhãesiga katsetas ta harrastusteaduse sobivust ökoloogilistes uuringutes. Täpsemalt seirasid nad kotkakaamerate teemalisse foorumisse postitatud sisu põhjal väike-konnakotka (Clanga pomarina) toidulauda pesitsusperioodil.

Tagasivaade vaatlustele

Sageli tähendab kodanikuteadus Ülo Väli sõnul seda, et inimesed kogu riigis või üle maailma koguvad igaüks natuke andmeid, mis uurijateni jõudes moodustavad suure ja esindusliku valimi. "Meie näide oli natuke teistsugune," tõdeb Väli: "Meil istusid inimesed üle kogu maailma arvuti taga ja vaatasid nelja kindlat kaameratega varustatud pesa." 

Kuigi kõik pesad paiknesid Jõgeva- ja Tartumaal ehk uuringu geograafiline haare oli väike, jälgisid neis toimuvat inimesed maailma eri nurkades. "Tänu sellele, et nad olid üle kogu maailma, nad ka vaatasid igal kellaajal. Siis kui eestlased magasid, olid ameeriklased kusagil veel üleval," muigab Väli.

Kõikvõimalikud loodust jälgivad veebikaamerad on vanemteaduri sõnul Eestis juba ammu soojalt vastu võetud ja nende ümber on tekkinud spetsiaalsed teemafoorumid. "Inimesed panevad seal spontaanselt kõik kirja, mida nad näevad, ning jagavad oma muljeid ja teadmisi," kirjeldab Väli. Niisiis ei andnudki uurijad ise kotkahuvilistele mingit ülesannet, vaid vaatasid tagantjärele läbi nende foorumipostitused.

"Ega seal pesades väga tihti midagi ei juhtu," tõdeb Väli. Kotkapesas võibki suursündmus olla näiteks see, kui linnud sinna toitu toovad või pesa vahet lendavad. Samuti tekitab vaatajates elevust, kui linnupojad kooruvad ja hiljem lendu lähevad. Omaette teema on ka isas- ja emaslinnu tööjaotus. "See, mida ja millal nad toovad, on kõik selline, mida armastatakse kirja panna. Selle põhjal me oma töö ka tegime," selgitab vanemteadur.

Konn või hiir?

Ülo Väli tunnistab, et valis uurimiseks just konnakotkad osalt subjektiivse meeldivuse põhjal. Teisalt on ta nii koos Asko Lõhmusega Tartu Ülikoolis kui ka oma töörühmas Eesti Maaülikoolis väike-konnakotkast varem uurinud ehk tegu on Väli sõnul justkui mudelliigiga. 

Looduskaitse vaatepunktist sobivad konnakotkad uurimiseks hästi, sest nad kasutavad elutegevuseks põllumajandusmaastikku. "See saak, mida nad koguvad – uruhiired, konnad, mutid, avamaastiku linnud – näitab põllumajandusmaastiku seisundit," sõnab vanemteadur.

Põhiliselt söövadki konnakotkad Väli sõnul uruhiiri, harvem pisiimetajatest ka vesirotte ja nirke. "Teine, mis on väga oluline just kevadel, on konnad," märgib ta. Kuigi suvel kotkaid rõngastamas käies pole konnade söömisest märkigi, näitas kaamerasilm kevadel, et konnad on väike-konnakotka toidulaual väga olulised saakloomad. "Põhiliselt konnadest nad toituvadki kevadisel ajal, kuni mai alguseni," ütleb Väli: "Alles maikuus hakkavad uruhiired ja teised pisiimetajad rohkem rolli mängima. Linnud alles suve keskel, kui palju värvuliste poegi ringi liigub." 

Kotkakaamera foorumite postitustest noppisid Väli ja Magalhães välja just tähelepanekuid kotkapaari toitumisest pesitsusajal. "Kotkas näeb küll välja, nagu võiks ta püüda suurt looma, aga ei. Nemad võtavad väikese hiirekese või konnakese nokka, veavad pessa ja sellest neile piisab," kirjeldab ta. See tähendab aga, et linnud peavad tihti pesa vahet lendama. Kui pesas oli kasvav kotkapoeg, eeldasid uurijad näha märke vanalindude veel tihedamast toidutoomisest. "Pisikest tõusu me ka nägime," ütleb Väli. 

Teiseks huvitas uurijaid kotkapaari tööjaotus toidupoolise hankimisel. Vanemteaduri sõnul haub väike-konnakotkastel mune ja hoolitseb väikeste poegade eest peamiselt emaslind. "Alles juuni lõpus või juuli alguses hakkab emalind saaki jahtimas käima. Seda me nägime kaameratest ka," meenutab ta. Kuigi kõik see oli konnakotkaste kohta juba teada, näitas uuring, et kotkakaameraid jälgivaid tavainimesi saab usaldada. "Nad tõesti panid kirja nii, nagu me eeldasime, vähemalt selle osa," ütleb Väli.

Harrastusteadus võiks tiivad valla päästa

"Eeskätt näitaski meie uuring, et kodanikuteadus töötab ja seda võiks rakendada teinekordki. Võiks proovida teistel liikidel ja teistmoodi, näiteks natuke suuremas mastaabis," arutleb Ülo Väli.

Ökoloogia-uuringutesse panustas uus töö kinnitusega, et varasemad pesitsusperioodi saakobjektide uuringud olid õigel teel. "Oleme ise põllul istunud, binokliga vaadanud ja pilti teinud pikkade objektiividega, et mida nad põllult kätte saavad. Seda nüüd ka meie veebikaamerauuring kinnitas," ütleb vanemteadur. 

Väli sõnul on Eestiski näiteks nurmenukuvaatluse näol hoogu koguv harrastusteadus üleilmne trend. "Seda tehakse järjest rohkem ja ma arvan, et üle kogu maailma on amatöörvaatlejaid ja nende rakendamist järjest rohkem," sõnab ta.

Samas pole tavainimeste panustamises teadusesse tema sõnul midagi uut. "Tänapäeva kodanikuteadus on lihtsalt vana asja uue võttega leiutamine, mida on esile tõstnud juba Eerik Kumari läinud sajandi keskpaigas, " ütleb ta. Näiteks liigituvad selleks Eesti Ornitoloogiaühingu ja Eesti Loodusuurijate Seltsi pikaajaline tegevus.

"Toona rõhutati rohkem just seda, et amatöörornitoloogid võiks oma linnuvaatlustega jõuda teaduslike avaldamisteni," võrdleb Väli. Praegu on rõhk tema sõnul sellel, et inimesed küll vaatleks, ent saadaks andmed ikkagi teadlastele analüüsida.

Samas leiab Väli, et professionaalsesse teadusesse jõuab seda endiselt liiga vähe. "Info ärakasutamist ja tõsist teaduslikku analüüsi seal taga võiks olla minu meelest rohkem, kui seda seni on tehtud," osutab ta.

Ülo Väli ja Ana Magalhães avaldasid oma uuringutulemused ajakirjas PLOS ONE.