Saksa teadlased on nüüd tõepoolest linnaämblike punutud võrkudest neid pisikesi saastekübemeid tuvastanud. Nad loodavad, et edaspidi võikski olla mugav just ämblikuvõrkude pealt plastsaasteseiret teha.

Barbara Scholz-Böttcher Oldenburgi Ülikoolist ja ta kolleegid käisid mööda Oldenburgi linna ringi ja otsisid varikatusega bussipeatusepaviljonide alt ämblikuvõrke.

Võrguproove ja neis leidunud plastiosakeste tüüpe laboris analüüsides ilmnes, et kõige suuremaks mikroplastiallikaks tunduvat olevat inimeste riided ja autode rehvid.

Scholz-Böttcher ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Science of the Total Environment, et kuna ämblikuvõrkudest on plastiproove suhteliselt lihtne võtta, siis võiks neid looduslikke putukapüüniseid ja sattumuslikke plastipüüniseid ka õhuplasti taseme muutuste jälgimiseks tarvitada.

Huvi võiks muu hulgas pakkuda näiteks seegi, millistel tänavalõikudel autode rehvid kõige rohkem kuluma kipuvad — sealkandis on siis ämblikuvõrkudes küllap ka asjakohaseid plastiosakesi rohkem.

Aga linnaõhu plastsaastet tasub seirata juba puhtalt sellegi pärast, et ka linna elanikud hingavad seda endale sisse ja võivad seeläbi tervist kahjustada.

Sellise seiremeetodi eelduseks on paraku olukord, kus ämblikuvõrke on tänavaveerest piisavalt leida ehk tänavakoristajad ei tohiks olla ülearu usinad.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.