Puud kahel pool Pärnu jõge on täis pikitud musti täppe ja õhk virvendab linnuparvedest. Veelgi müstilisem pilt avaneb, kui vaadata parvi lindude endi vaatekõrguselt. Alles siis jõuab kohale jõelõigule laskunud linnuparve tõeline ulatus.

"Jeerum, neid on siin ikka tõesti tuhandeid! Kiire pilk ütleb, et umbes viis tuhat lindu võiks siin küll nii kaldal kui ka puulatvades kokku olla. Kujutan ette, et see võib päris palju tuska tekitada küll," tõdeb ka linde kaldalt binokliga loendav linnuökoloog Marko Mägi.

Oleme tulnud suvepealinna külje all asuva Paikuse ja Tammiste küla vahel asuva jõelõigu äärde. Mõneks nädalaks koondub kitsale jõelõigule kudema sadades tonnides tinti, mistõttu kutsutakse siinseid pisisaari rahvasuus Tindisaarteks. Pärnu kandi kaluritele on tint kevadekuulutaja – esimene kala, keda kevadel püüdma hakatakse ja kelle saagid võivad anda suure osa aasta sissetulekust.

Veel möödunud sajandil kasutasid kalurid ära ka teadmist tindi kudemiskommetest ja püüdsid kevadel kala otse koelmult. Tulemusena kahanesid saagid niimoodi, et 1990. aastatel piirdus aasta saak vaid kahe tonniga. Praeguseks on selline püük keelatud, arvukus on taastunud ja aasta saagid tõusnud viiesaja kuni üheksasaja tonnini.

Tindivarude seisu hindamiseks käivad kalateadlased iga aasta kevadeti jõel seirepüüki tegemas. Hinnatakse nii tindi arvukust, mõõtu kui ka vanuselist koosseisu. Tulemused kujunevad omakorda sisendiks püügimahtude ja piirangute paika panemisel.

"Põhimõtteliselt on nüüd see (massilise koelmult püüdmise – toim.) situatsioon taastatud, ainult et püüdjateks pole enam kutselised kalamehed, vaid kormoranid," tõdeb uuringuid tegev Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi kalateadlane Timo Arula. Ta seletab, et kormoranid avastasid tindikoelmud viis-kuus aastat tagasi ja nüüd on jõe kohal lendlevad linnuparved aasta aastalt kasvanud. "Nende silme läbi on olukord kindlasti paranenud, aga kala silme läbi jälle viletsamaks muutunud."

Üks kormoran suudab päevas ära süüa 300–500 grammi kala ja kui arvestada, et jõel on tuhandeid linde, kes veedavad siin ligi 50 päeva,

"Eelnevatel aastatel oleme näinud, et see kogus, mis lindude poolt ära süüakse, võib ulatuda kuskil 60 tonnini, mida on märksa rohkem, kui näiteks kutseliste kalurite poolt välja püütav vimma kogus kogu Pärnumaal," sõnab Arula.

Ohustatud liigist nuhtluseks

Ka kormorani käekäik on möödunud aastasaja jooksul läbi teinud oma madalseisu. Neid on kaua peetud kalameeste põlisvaenlasteks, mistõttu on nende arvukust kogu Euroopas aktiivselt vähendatud – hävitatud pesi ja mune, jahitud linde ennastki. 1960. aastatel avastati aga, et kunagi kogu Põhja-Euroopas levinud lindudest olid alles vaid üksikud kolooniad, nende koguarvukust hinnati vaid 800 paarile.

1979. aastal lisati kormoranid Euroopa linnudirektiivi esimesse lisasse ehk siis neist sai üks Euroopa kõige rangemini kaitstud lindudest. Praeguseks on nende arvukus kandunud aga nii tugevalt teise äärmusesse, et linnuteadlasedki imestavad suure kasvu põhjuste üle. Mitmel pool Euroopas on nad taas pigem nuhtlusliigi staatuses ja näiteks Taanis on nende ohjeldamine kujunenud täiesti riiklikul tasemel tegevuseks. Tegu ei ole kormoranide maamunalt hävitamise katsega, pigem kaitstakse kalavarusid.

"Loomulikult oleme mõlemad sellest kalast huvitatud, aga meie soov on, et kala saaks enne saada järglasi. Pärast seda võiksid ka linnud saada oma. See on üks tähtis kudeala ja kui sealt kudema tulevad kalad ära süüakse, siis järgmine põlvkond ei ole nii arvukas, kui ta võiks olla," seletab Pärnu kalur Tarmo Luks.

Seda, et kormoranide hävitamine ei ole kellegi huvi, rõhutab ka keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus. Ta lisab, et kormoranide arvukuse kasv on tekitanud juba praegu olukorra, kus meie kormoranide populatsioonidest kandub linde edasi naaberriikidesse ja nii on Eestist saamas kormorane eksportiv liik.

Praeguseks on kalurid saanud keskkonnaametist loa asuda ööpäevaringselt kalu kaitsma. Kormoranide heidutamiseks on lubatud nii heli tekitamine kui ka laseritega peletamine. Hetkel otsitaksegi inimesi, kes saaksid seda kõike ööpäevaringselt teha.

Kuidas see kõik aga lõppeb?

"Kui kormoranide arvukus kasvab, siis kindlasti kalavarud hakkavad vähenema, seega tint või teisedki liigid lõputult sellele vastu ei pea. Nii et halvemal juhul lõpeb see suure "kormoranisõjaga", kus tavainimesed, kalurid ja looduskaitsjad omavahel laua taga kemplevad ja hakatakse omakohut mõistma," prognoosib linnuökoloog Marko Mägi ja tõdeb, et midagi peab igal juhul ette võtma.

Samas ütleb ta, et peletamisega peab olema ettevaatlik, kuna alati on võimalik nuhtlus lihtsalt teise kohta ajada, mis ei lahenda aga probleemi. Selleks oleks vaja täpsemat uurimist.

"Peaksime tegelikult teada saama, milles see põhjus on, et neid nii palju on. See, et siin jões on kevadel palju tinti, ei ole, ma arvan, põhipõhjus, miks neid kormorane siin nii palju on. Peame vaatama, kas on keskkonnas viimaste aastakümnete jooksul midagi muutunud, mis on lubanud sellel kormoranil nii metsikult sigida. Kus probleem täpselt on? Vot seda mina küll praegu ei oska öelda," tunnistab Mägi.