"Näeme ka varasematest uurimustest, et küllalt palju mõjutab aktiivse internetikasutajate põlvkonna arusaamu religioonist just internetisisu, mis on tegelikult üpris tolerantne," ütleb Tartu Ülikooli kirikuloo professor Riho Altnurme. Internetis kohtab tema sõnul sageli vaadet, et kõik religioonid on võrdsed ja üksteise suhtes vaenulik olla pole neil mingit põhjust.

Koos Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religioonialaste filmide spetsialistina töötanud Kaarel Kuurmaaga panustas Altnurme rahvusvahelisse 13–18-aastaste noorte usundiga seotud hoiakute uurimisse. Projektis osales kaheksa partnerriiki: Eesti, Belgia, Saksamaa, Ühendkuningriik, Soome, Poola, Hispaania ja Põhja-Makedoonia. Koos Helsingi Ülikooli kolleeg Mikko Ketola ja Skopje Püha Kyrillose ja Methodiose Ülikoolikolleeg Ivan Stefanovskiga valmis eestlastel raamatupeatükk noorte usunditeadmistest.

Internet on avatud

"Meie põhiline uurimisobjekt oli ühelt poolt see, mida noored religioonist arvavad, ja teiselt poolt see, kuidas neile vahendatakse teadmisi religioonist ajaloost," ütleb Riho Altnurme. Eesti kontekstis osales uuringus 17-18-aastaste noorte rühm Hugo Treffneri gümnaasiumist, kellega uurijad tegid esmalt esmauuringu, misjärel tuli neil endil usuteemalisi videofilme teha.

Millised olid koolinoorte hoiakud, sõltus professori sõnul paljuski uuritavast koolist. Näiteks eristusid oma teadlikkusega ühe Hispaania islamikallakuga kooli ja Saksamaa katoliku suunitlusega kooli õpilased. "Eestis oli meil valimis Treffneri gümnaasium, kus pole religiooniga otseselt mingit seost ja see paistis ka silma," osutab Altnurme. Samalaadne pilt avanes Soomes ühes Tampere tavakoolis. Professori sõnul oli õpilaste jaoks religioon vähetähtis ja suhtumine ükskõiksem usunditaustata koolides. 

Küll aga märkasid uurijad, et oma suhtumiselt erinevatesse religioonidesse on koolinoored pigem sallivad ja avatud. Altnurme näeb leiu taga just tolerantse suhtumisega telesarju ja YouTube'i videoid. "On ka teistsuguseid ja äärmuslikke kanaleid, aga keskmine internetitarbija jõuab ikkagi tolerantsema sisuni," sõnab ta.

Tänapäeva noore usunditeadmised pärinevadki koolipingi asemel internetikanalitest ja -saadetest. "Need osalt on võib-olla natuke pealiskaudsed, aga äratavad huvi põnevate küsimuseasetusega," arutleb Altnurme. Veebisaated esitavad oma sisu läbi huumoriprisma ja võrdsustavad erinevate usundite positsiooni. "Need näitavad, et kõik religioonid edastavad ühte sõnumit ja kakelda pole põhjust," ütleb ta.

Ajaloos aset leidnud usutülidest veebivideod professori sõnul siiski üle ei libise. "Kui vaadata YouTube'is ajaloo lühikursusi, mis on väga populaarsed ja animeeritud, siis seal toimuvad justkui väikesed ususõjad tihtipeale. Ometi lõpplahendus või moraal seal taga on sõbralikkust toetav," kirjeldab ta.

Kuna uurimisprojekti tuum oli ajalooteadmiste jõudmine noorteni, analüüsisid autorid sedagi. Altnurme sõnul ilmnes, et noorte huvi ajaloo vastu pole kuigi suur. "Meie tahtsime õpetada noori just ajaloo kaudu ja tuua sealt häid näiteid, mis ei oleks ainult usulised konfliktid, vaid näitaks, kuidas erinevat usku inimesed on saanud koos elada," selgitab ta. Siiski paistsid noori huvitavat ajaloo asemel pigem tänapäevased usuküsimused.

Leebe huumor sobib hästi

Uurimuse autorid analüüsisid oma töös lisaks Euroopa religiooniteemalisi teleseriaale. "Eriti kui räägime teleseriaalidest, siis keegi ju ei õhuta avalik-õiguslikes või ka erakanalites näidatavates seriaalides otseselt mingit vaenu," ütleb Riho Altnurme. 

Näiteks uudistasid nad Põhja-Makedoonias näidatavaid seriaale. Professori sõnul näidatakse neis positiivsena seda, kui katoliiklane ja õigeusklik loovad omavahel suhte, ning asetatakse negatiivsesse valgusse tegelane, kes halvustab teiste religioonide ja rahvuste esindajaid. "Balkanimaades on see muidugi väga akuutne teema ja üldse mitte nii kauge minevik," põhjendab ta.

Ühendkuningriigi telesari "Citizen Khan" ("Kodanik Khan") käsitleb usunditeemat aga huumori abil. "See esitab tüüpilise Pakistani immigrandi maailmapildi, kes suhtub skeptiliselt uusimmigrantidesse, ennast loeb juba põliselanikuks ja suhtub islamisse vaid välise austusega," kirjeldab Altnurme. Sarjas näeb tema sõnul läbi huumoriprisma, kuidas islamiga seonduv on muutunud pinnapealseks ja läbi on murdnud tänapäeva Euroopa usuleigem kultuur.

"Sellised näited muidugi on tekitanud ka vastuolusid. Kui rääkida just islamist, siis vaatajaskonna arvamused võivad olla erinevad," lisab ta. Nii on "Citizen Khani" autoreid ühest küljest süüdistatud religiooni pilamises, aga teisest küljest soojalt kiidetud. "Järeldasimegi oma uurimistööst, et kõige efektiivsem võiks olla teatud nähtuste läbi leebe huumoriprisma näitamine," ütleb Altnurme. Huumor on tema sõnul ühtaegu köitev ja annab teisalt usuteemadele inimliku mõõtme.

Teisalt analüüsis just Kaarel Kuurmaa internetis levivat religiooniteemalist sisu, eriti YouTube'i videoid. "Sealt tulid väga põnevad näited," tõdeb professor. "Igasugused väikesed ajalookursused on olemas, nagu "History of the entire world, I guess" ("Terve maailma ajalugu, vist"), kus korraks hüppavad esile suurte usundite loojad ja Martin Luther." Ehkki selliste videokanalite esitusviis võib jääda veidi karikatuurseks, aitab see Altnurme sõnul vaatajas huvi äratada.

YouTube'is levivad lisaks juutuuberite intrigeerivad eksperimendid. "Näiteks siin-seal linnakeskkonnas keegi hakkab avalikult palvetama moslemina või käib ringi hidžaabiga ja siis uuritakse möödujate suhtumist sellesse," kirjeldab professor. Teinekord paluti inimestel nimetada nende esimene pähe tulev sõna, mis seostub islamiga ja saadi sageli vastuseks "terrorism". "Sellised asjad panevad mõtlema, milline see suhtumine on ja milline ta võiks olla," ütleb Altnurme.

Teisalt leidsid uurijad huvitavaid veebisisu näiteid seoses Liverpooli klubi moslemist jalgpalluri Mohamed Salah'ga. "Lausa uurimus näitab, et moslemitevastaseid säutse oli pärast tema klubisse tulekut fännide seas poole võrra vähem. Ka vihakuritegusid oli 16 protsendi võrra vähem," sedastab Altnurme. 

Samas pälvis Salah moslemite halvakspanu, kui selgus, et tema lapsed võtsid osa jõulude tähistamisest, mis pole islami püha. "Salah aga ütles, et ei tahtnud oma lapsi sellest ilma jätta. See on jällegi näide, kuidas mitmed religioossed traditsioonid võivad põimuda ja rahumeelselt kõrvuti olla, kui neid mitte rivaalidena võtta," osutab professor juhtumi tänapäevasusele.

"Kevade" köstri kõrval kohalikke eeskujusid napib

Uuringus osalenud Eesti koolinoored nimetasid Riho Altnurme sõnul oma religiooniteadmiste lättena pigem rahvusvahelisi allikaid. Näiteks nimetasid nad "Troonide mängu", Christopher Nolani "Dunkirki", "Simpsoneid" ja "NCIS kriminaliste", kus moslem on positiivne tegelane, samuti teaduslikke filme. Eesti filmidest nimetasid religiooniteemaga seoses "Tõde ja õigust".

Kohaliku materjali seas "Mandariinide" kõrval Altnurme sõnul sallivusega seotud filme napib. "Eesti kultuuris on usu kujutamine pigem olnud negatiivne, kui mõelda näiteks köstri kujule "Kevades". Ei tule kohe väga head ja positiivset näidet," arutleb professor.

Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilastega proovisid uurijad järele oma töö praktilise tulemuse. "Oleme loonud väikese video- ja tekstiklippide kogu, mida saaks koolides kasutada," ütleb Altnurme. Selle materjali abil saab üles ehitada usundiõpetuse tundi ja suunata õpilasi ise tegema väikest filmi.

Altnurme sõnul on ise lühifilmi tegemine väga praktiline õppimise viis. "Kuigi YouTube on vaatajakeskne, on ta samas ka tegijakeskne. Sa võid midagi ise teha, sinna üles panna ja seda tehes õpid võib-olla rohkem kui midagi vaadates," põhjendab ta.

Riho Altnurme ja kolleegide kirjutatud peatükk on osa raamatust "Religious Diversity in Europe. Mediating the Past to the Young".