Nüüd aga on Itaalia ja Prantsuse teadlased eesotsas Mariella Ferrantega Napolist Anton Dohrni Zooloogiajaamast avastanud, et mõnikord on mõnede ränivetikataga lood otse vastupidi – tingimused on head ja soodsad, aga nemad ei söö rohkem kui hädapärast tarvis.

Teadlased tegid katseid mereränivetika Pseudo-nitzschia multistriataga. Need vetikad paljunevad tavaliselt pooldumise teel, kui mõnikord ka suguliselt.

Ferrante ja ta kaaslased märkasid, et suguliseks paljunemiseks soodsas olukorras tarbis suur osa vetikaid toitaineid vähem. Selline olukord tundub paradoksaalne, sest üldiselt võitlevad mikrovetikad omavahel ressursside pärast jõuliselt.

Teadlased kirjutavad ajakirjas Science Advances seletuseks, et kui ränivetikad jätavad suure osa keskkonnaressursse tarbimata, siis jääb neid ressursse järgmisele vetikapõlvkonnale selle võrra rohkem. Nii saab laiem vetikakooslus neist enesepiirangutest kasu.

Autorid märgivad, et avastuse valgel tuleks mõnevõrra revideerida praegusi vaateid planktoniökoloogiale. Praegused ökosüsteemimudelid lähtuvad enamasti puhtalt olenditele kättesaadavate ressursside hulgast, arvestamata väga võimalusega, et olendid ressurssidest vabatahtlikult loobuksid.

Nüüd tundub, et ka vetikamaalimas tuleb ette midagi analoogset loomariigist tuttava lõimetishooldega ehk vanema põlvkonna kohati ennastohverdavatki hoolitsust noorema põlvkonna eest.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.