"See oli viimase paarikümne aasta üks suuremaid ja julgemaid reforme kõrghariduses. Kahjuks pole see kaasa toonud oodatud tulemusi, samas pole üliõpilaste ligipääsu mõttes ka midagi oluliselt halvemaks läinud," sõnas uuringu üks autoritest, Estonian Business School'i professor Kaire Põder.

Viimase kümnekonna aasta lõikes kõrgharidusse pürgivate koolilõpetajatele keskendunud uuringust selgus, et maanoorte ligipääs kõrgharidusele muutunud ei ole. "Vähenenud on aga nende ligipääs kahekümnele kõige populaarsemale õppekavale," rääkis Põder. Õppekavade populaarsust mõõdeti õppekavale sissesaanute lõpueksamite keskmise hinde alusel. Mida parem see oli, seda populaarsemaks õppekava loeti.

Samas, kui üldiselt on nominaalajaga lõpetamine jäänud reformieelse ajaga võrreldes samaks, siis veidi on paranenud maanoorte nominaalajaga lõpetamine. See võib vihjata, et reform on parandanud nende maanoorte õpimotivatsiooni, kes ei pea ülikoolilinnas hakkama saamiseks täiendavalt töötama.

Lisaks on püsima jäänud suundumus, et paremal sotsiaalmajanduslikul järjel olevad noored asuvad õppima ülikooli sagedamini, nõrgema taustaga noored omandavad aga rohkem rakenduslikku kõrgharidust.

Reformi üks idee oli, et rahastuse muutudes väheneb üliõpilaste vajadus õpingute kõrvalt töötada, mis omakorda aitab täita reformi eesmärke õppe kvaliteedi osas. "Teistest uuringutest on teada, et töötamine ei ole vähenenud," märkis uuringu kaasautor, Tallinna Ülikooli avaliku poliitika dotsent Triin Lauri. Järelikult pole kõrgharidusreform täitnud ka seda eesmärki.

Jõukamate perede lastel on hinded paremad

Uuringu põhifookus oli välja selgitada, kui hõlpsalt pääsevad maapiirkondades elavad ja tihti nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga noored ligi kõrgharidusele. Selleks analüüsiti, kui suur on eri piirkondade keskkooli lõpetanud noorte kõrgkoolis õppima asumise tõenäosus.

"Kuivõrd Eesti haridusregistrites perekondliku tausta kohta andmeid ei ole, siis pidime sotsiaalmajanduslikud andmed õpilaste andmetele lisama. Lisaks kaugusele ja haldusterritoriaalsele jaotusele võtsime arvesse näiteks piirkonna kinnisvaratehingute hindu, mis võimaldab anda üldisemaid hinnanguid sotsiaalmajanduslikule olukorrale," rääkis Lauri.

Uuringus jäeti kõrvale need õpilased, kes läksid välismaale õppima või jätkasid õpinguid aasta või paar pärast keskkooli lõpetamist. 

Varasemast on teada, et jõukamatest peredest pärit lapsed saavad paremaid hindeid ehk pere tausta ja õpilaste tulemuste vahel on oluline seos. "Kui kõrvutada keskmiseid hindeid ja ülikooli sisseastumist, siis näeme, et paremate tulemustega noored saavad edukamalt ülikooli sisse. See tundub igati õiglane. Kui aga lisada sinna õpilaste sotsiaalmajanduslik taust, siis me enam sellise positiivse korrelatsiooni üle nii rõõmsad ei ole," rääkis Põder. 

Õppetoetused on jäänud samaks 

Uurimistulemusi tõlgendades märkisid uurijad, et õppemaksu kaotamise juures ei ole oluliselt muutunud toetuste- ja õppelaenusüsteem, mis mängib olulist rolli just nõrgema majandusliku taustaga noorte puhul. "Toetuste süsteem jäi laias laastus samaks, sellal kui õppemaksu süsteem muutus radikaalselt," ütles Põder.

Alles jäid vajaduspõhised stipendiumid, mis lähtuvad tudengi pere majanduslikust olukorrast. Lisaks on olemas tulemuspõhised stipendiumid, milles on tehtud kosmeetilisi muutusi. Uurijate sõnul võiks suurendada vajaduspõhiste toetuste osakaalu. "Kui toetused on lõviosas tulemuspõhised, siis need suurendavad ebavõrdsust, sest nad lähevad tugevama tausta ja paremate tulemustega noortele," selgitas Põder.

"Kas tasuta kõrgharidus oli liikumine vales suunas, seda me ei julge öelda. Võib-olla see oli õiges suunas, aga liiga vähe. Lisaks õppemaksule on kõrghariduse rahastamisel oluline roll toetustel, millest võib olulisel määral sõltuda, kas noor saab endale õppimist lubada, seda eriti juhul kui "tasuta" õppimise eelduseks on täiskohaga õpe," rääkis Lauri. 

Tulevikku vaadates rõhutas Lauri,  et "tasuta" õppimisvõimalus nappide tingimuslike toetuste korral ligipääsu kõrgharidusele ei paranda. Lisaks toetuste olulisuse mõistmisele on oluline teadvustada, et õppemaksu taastamise juures pole ainult must-valged valikud. 

"Alternatiiv ei ole ainult õppemaks, mis tuleb koheselt tasuda. On ka variant, et õppemaks on ajatatud ning selle tagasimaksmise saab teha sõltuvaks tuleviku sissetulekutest, mille läbi saab luua näiteks tasakaalu rohkem ja vähem tasuvate erialade vahel," märkis Lauri.

Artikkel ilmus ajakirjas Education Sciences.