Mida tööst selgus?

1. On nii teadmistega täpsusega seonduvaid kui ka moraalseid põhjuseid, miks üksnes statistilist tõendusmaterjali ei tohiks kasutada süüdimõistmiseks ega vastutuse tuvastamiseks.
2. Episteemilisest seisukohast ei saa puhtstatistilist tõendusmaterjali vaidlusaluse asjaoluga põhjuslikult seostada.
3. Kohtuotsuses puhtstatistilistele tõenditele tuginemine ei ajenda õiguspäraselt käituma ja on seega moraalselt problemaatiline.

Statistilised ja mittestatistilised tõendid

Kujutlege sellist juhtumit: sõidate hilja õhtul mööda vaikset tänavat. Möödasõitev buss riivab teie autot. Kergelt, kuid siiski piisavalt, et kahju tekitada. Halva nähtavuse tõttu pole võimalik bussi numbrit ega värvi kindlaks teha. Ent turustatistikaga tutvudes avastate, et 80 protsenti linna bussidest kuulub ettevõttele Blue Bus (BB). Samuti on teada, et BB bussid sõidavad iga 15 minuti tagant, samas kui teiste firmade busside graafik on hõredam.

Seega on 80-protsendiline tõenäosus, et autot riivas just üks BB bussidest. Arvestades nii suurt tõenäosust, pöördute firma vastu kohtusse. Viiakse läbi põhjalik uurimine, kuid ei ilmne muid tõendeid peale turustatistika ja bussigraafiku. Seega põhineb juhtum üksnes statistilistel tõenditel. Analoogsest näidiskaasusest on põhjalikult kirjutanud näiteks Judith Thomson.

Enamik inimesi ütleks, et ainuüksi statistilistele tõenditele tuginedes kohtuotsuse tegemine ei tundu õige. Mida ütleb sisetunne?

Sarnaste juhtumite üle on filosoofid, õigusteadlased ja tõenäosusteoreetikud juba aastakümneid pead murdnud. Nad püüavad leida vastust küsimusele, kas süüdimõistmine või vastutuse tuvastamine peaks põhinema üksnes statistilistel tõenditel, kui need osutavad süüle või vastutusele väga suure tõenäosusega.

On esitatud mitmeid argumente, milles selgitatakse, miks on kohtuotsuse langetamisel üksnes statistikale tuginemine vale, isegi kui selle põhjal on vastutus väga tõenäoline.

Üks selliste argumentide rühm keskendub mittestatistiliste ja puhtstatistiliste tõendite eristamisele. Paradigmaatilised näited mittestatistilistest tõenditest, mida nimetatakse ka "individuaalseteks tõenditeks", hõlmavad pealtnägijate ütlusi, sõrmejälgi, valvekaamerate salvestisi jne. Selliseid tõendeid peetakse tavaliselt otseselt vaidlusaluse asjaoluga seotuks.

Seevastu puhtalt statistilisel tõendusmaterjalil puudub selline otsene seos. Näiteks BB juhtumi turustatistika ei puutu vaidlusaluse asjaolu esinemisse. Selliste argumentide põhiidee on, et kohtuotsuse langetamisel poleks õige tugineda üksnes statistikale, sest statistikal ei ole otsest, individuaalset seost vaidlusaluse asjaoluga.

Otsene või individuaalne seos

Otsese või individuaalse seose tähenduse määratlemiseks on tehtud mitu katset. Selliseid määratlusi võib liigitada kas episteemilisteks või moraalseteks.

Toon näite otsese seose episteemilisest tõlgendusest. On väidetud, et otsene seos vaidlusaluse asjaolu ja seda asjaolu kinnitavate tõendite vahel tähendab võimalust, et nende kahe vahel on põhjuslik seos. Kas selline tõlgendus võiks selgitada, miks tundub vale süüdi mõista üksnes statistika põhjal? Tundub küll, kuna turustatistika ei saa olla põhjuslikus seoses mainitud liiklusõnnetusega.

Nüüd vaatame, kuidas täidaksid mittestatistilised tõendid põhjusliku seose nõude. Kujutame ette veidi teistsugust BB juhtumit, kus teil õnnestus halvast nähtavusest hoolimata bussi värv kindlaks teha. Nüüd põhineb kohtuasi pealtnägija ütlustel. Nägemiskontroll kinnitab, et halva nähtavuse korral suudate värvi õigesti tuvastada 80 protsendil juhtudel.

Erinevalt puhtast statistikast, võib nüüd ütluste sisu olla põhjuslikus seoses õnnetuse ööl toimunuga: asjaolu, et buss oli tõenäoliselt sinine, võib olla põhjus, miks andsite sellised ütlused. Õigemini võib see olla põhjus, miks väidate, et autot riivanud buss oli sinine.

Loomulikult ei taga põhjusliku seose võimalikkus seda, et alati tõeni jõutakse. Näiteks võivad pealtnägija ütlused olla tingitud põhjusest õnnetuse kohta valetada, mitte vaidlusalusest asjaolust. Siiski tundub puhta statistikaga võrreldes olevat erinev see, et statistikaga pole kohtuvaidluse asjaolu üldse põhjuslikus seoses. Asjaolu, et buss oli tõenäoliselt sinine, ei saa mõjutada turustatistikat. See on nii isegi siis, kui buss oli tõepoolest sinine.

Põhjusliku seose kitsaskoht

Põhjuslikul seosel põhineval tõlgendusel on kitsaskoht. See, mida täpselt "põhjusliku seose" all mõeldakse, on väga vaieldav. Pealegi võib mõnikord puhtstatistilise tõendusmaterjali olemasolu olla põhjustatud vaidlusalusest asjaolust.

Võtame näiteks vaidluse selle üle, kas Jim on Jenny poja isa. DNA-test näitab, et lapse ja Jimi DNA-proovide vahel on väga suure tõenäosusega kattuvus. Vaidlusalune küsimus Jimi isaduse kohta võib olla põhjustanud kõrge statistilise hinnangu kattuvuse kohta. Hoolimata võimalusest, et põhjuslik seos on olemas, tundub aga üksnes statistikal põhinev isaduse tuvastamine problemaatiline.

Isaduse tõendamiseks oleks vaja täiendavaid tõendeid peale DNA-testi, nt selle kohta, et Jimil oli eostamise ajal võimalus Jennyga kohtuda, ta ei olnud mujal, kui Jenny rasedaks jäi jne. See viitab asjaolule, et mõnel juhul ei suuda põhjuslikul seosel põhinev tõlgendus selgitada ega õigustada, miks ei tohiks puhtalt statistikat kohtus kasutada.

Nagu ülal öeldud, on ka moraalseid põhjuseid, miks teha vahet puhtstatistilistel ja mittestatistilistel tõenditel ning kasutada seda eristust, et selgitada, miks esimestel põhinev süüdimõistmine ei ole õige. Väidetakse, et paljas statistika valib välja mitu võimalikku kahtlusalust ning seega eitab statistika kostja autonoomiat ja vaba tahet.

See tähendab, et isiku üle mõistetakse kohut kuulumise eest teatavasse isikute rühma või kategooriasse (nt isikud, kelle DNA vastab kuriteopaigalt leitud DNA-le), mitte konkreetse kuriteo eest, mida ta oleks või poleks saanud toime panna.

Teine moraalne argument keskendub süü või vastutuse omistamise tagajärgedele, mitte üksikisikute autonoomiale. See, mis moraalselt õigustab kostjale süü ja vastutuse omistamist, on üldise kuritegevuse määra vähendamine, mis tuleks saavutada sellega, et antakse inimestele stiimul mitte seadusvastaselt käituda.

Siiski ei soodusta kohtuotsuse põhinemine puhtstatistilistel tõenditel õiguspärast käitumist ja on seega moraalselt problemaatiline. See ei aita kaasa üldisele kuritegevuse vähendamisele. Näiteks hoolimata sellest, kas BB on vastutav või mitte, toetab statistika tema vastutust, kuna firmal on suurim turuosa. Firmal pole stiimulit tulevikus seaduslikult käituda, sest puhtalt statistilised tõendid kinnitavad selle vastutust, olenemata sellest, kas firma on vastutav või ei ole.

Stiimulipõhine argument

Stiimulitel põhinev argument puhta statistika kasutamise vastu viitab sellele, et mittestatistilised tõendid motiveerivad õiguspärast käitumist. Kui inimene hoidub sisse murdmisest, on ebatõenäoline, et sõrmejäljed või tunnistaja ütlused räägiks tema vastu. Mittestatistiliste tõendite põhjal ei tuvastata vastutust sõltumata sellest, kas inimene pani sissemurdmise toime või mitte. Seega väidetakse, et kui kohtuotsused põhinevad mittestatistilistel tõenditel, annavad need stiimuli õiguspäraselt käituda.

See stiimulitel põhineva argumendi eeldus on ilmselgelt väär. Mittestatistilised tõendid ei pruugi samuti teha vahet kostja süütusel ja süül ning seega ei pruugi ka need stiimulit anda. Kui kostja on välimuselt tegeliku sissemurdja sarnane, võib pealtnägija kostja vastu tunnistada, hoolimata sellest, kas kostja pani sissemurdmise toime või mitte.

Süütul kostjal ei ole kindlasti mingit stiimulit tulevikus õiguspäraselt käituda. See kehtib eriti juhtudel, kui tunnistaja identifitseerib kostjat peamiselt viimase nahavärvi järgi. Seega ei suuda stiimulitel põhinev argument tõmmata piiri puhtstatistiliste ja mittestatistiliste tõendite vahel ega põhjendada, miks tunduvad esimesed teistega võrreldes vigased.

Petlik sisetunne?

Kuid kas eelnev arutluskäik tähendab siis, et see, mida ütleb meie sisetunne – statistilised tõendid on mittestatistilistega võrreldes vigased – oli algusest peale vale? Kas püüd eristada statistilisi ja mittestatistilisi tõendeid, et seda sisetunnet õigustada, on tühine?

Mõned autorid on võtnud nõuks selleteemalises arutelus seisukohti ümber hinnata ja väitnud, et vastumeelsus kohtutes puhtstatistilisi tõendeid kasutada ja mittestatistilisi eelistada on ebaratsionaalne. Mõttevahetus selle seisukoha üle viiks meid siiski liiga kaugele selle artikli selgitavast eesmärgist.

Arutelu puhta statistika kasutamise probleemi üle kohtumõistmisel pole kaugeltki üksmeelne. Suurandmete ning DNA ja sõrmejälgede andmepankade sagedasem kasutamine menetluses tagab aga, et arutelu jõuab kaugemale filosoofilisest teoretiseerimisest ning aitab selle praktilise ja kiireloomulise küsimusega tegeleda.