"Me oleme harjunud elama teadmisega, et valimisiga on 18, aga kui lääneriikides ringi vaadata, siis kuni 1970. aastate alguseni oli levinud hääleõiguse piir 21 või isegi 30 eluaastat," ütleb Toots.

Esimesena langetas valimisea 18-le Ühendkuningriik 1969. aastal. Saksamaa ja USA järgnesid brittidele paariaastase vahega. USA-s ajendas valimisea langetamise debatti Vietnami sõda – 18-aastased pidid minema sõtta, aga oma vastuseisu sõjale nad hääletamisega väljendada ei saanud. "Nii jõutigi arusaamisele, et õigused ja kohustused peavad olema paremini tasakaalustatud," seletab professor.

Valimisea nihkumine allapoole on Tootsi sõnul seega pikem ühiskondlik protsess, mis lähtub mõtteviisist, et demokraatia eeldab kõigi osalust. "Tänapäeval saame aru, et noored inimesed on osa ühiskonnast, kellel on õigus ise teha otsuseid," ütleb ta.

Nii ongi maailmas nüüdseks paarkümmend riiki, kus alaealistel on mingil määral valimisõigus. Õiguste määra osas on pilt Tootsi sõnul kirju. "Föderaalriikides, kus valimised on mitmel tasandil, pigem antakse 16-aastastele hääleõigus kas liidumaa valimistel, osariigi valimistel või lausa munitsipaalvalimistel," kirjeldab ta. Eeskätt Lõuna-Ameerika riikides, aga ka näiteks Maltal ja Austrias võivad noored valida riigile ka parlamenti. Saksamaa mõnes liidumaas, Šotimaal ja Eestis on noortel asja vaid kohalike omavalitsuste valimiskasti juurde.

Kodutundega gümnasist ja tuuletallajast tudeng?

Eestis on laiemalt valimisi ja kitsamalt noorte valmisaktiivsust Anu Tootsi sõnul uuritud vähe. Küll aga on mitmeid uurimusi võtta Austria ja Saksamaa pikemast kogemusest. Olemasolevad uuringud osutavad, et 16- ja 26-aastased noored käituvad valijatena üksjagu erinevalt. "Nii-öelda esmavalijad, on nad siis 16 või 18, on aktiivsemad, kui 23–30-aastased," võrdleb professor.

Erinevusel on tema sõnul mitu seletust. "Üks seletus on, et hästi noored valijad on enamjaolt veel paiksed. Nad käivad koolis, elavad oma vanematega ja tunnevad ennast kuhugi kuuluvat," sõnab ta. Gümnaasiumi järel lähevad noored liikvele, kes õppima, kes tööle, kes välismaale, olles Tootsi sõnul justkui juurteta seemned, kes lendavad mööda maailma ja otsivad endale kohta. "Nad ei tunne tihti seotust mitte millegagi, eriti kui mõõta munitsipaalvalimistel osalust. Kusagil ülikoolilinnas neid väga ei huvita, kes seal võimul on, ja mis on pikem plaan," ütleb ta.

Eestis tehtud uuringud osutavad Tootsi sõnul, et kõige nooremad valijad on aktiivsemad hääletama kui rahvastik keskmiselt. Vähemalt Eestis moodustavad väga noored valijad aga rahvastikust nii väikese osa, et nende ärksus ei paista välja. "Uuringutest pole teada, kas see aktiivsus jääbki kestma," tõdeb professor veel.

"Teine põhimõtteline järeldus rahvusvahelises teaduses on, et noorte lisandumine valijaskonda muudab hääletamistulemuse volatiilsemaks," jätkab ta. Teisisõnu on noorte valijate lisandudes raskem tulemust ette ennustada, sest noored muudavad oma valimiseelistusi teistest sagedamini. Samas on volatiilsus Tootsi sõnul laiem trend, sest võrreldes 1970. aastatega muudavad ka täiskasvanud valijad nüüd oma eelistusi palju tihedamini.

Kolmandaks osutavad eri maade uuringud, et noored populistlikele ja äärmusparempoolsetele parteidele pigem hääli ei anna. "On suhteliselt ootuspärane, et noored eelistavad rohelisi. Natukene kipub noorte hääl üldse minema vasakpoolsetele parteidele," ütleb Toots, täpsustades, et parem-vasakpoolsuse skaalal on vahed siiski väga väikesed.

Pensionijutuga noort ei püüa, aga parteihüvedega…

Lisaks sellele, et 16-aastane valija on keskmisest aktiivsem, suudab ta Anu Tootsi sõnul juba piisavalt küpselt otsustada. "Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et ega 16-aastane ei ole rumalam kui 26-aastane," märgib ta. "Arengupsühholoogia järgi kujunevad põhilised väärtus- ja ühiskonnahoiakud välja juba varases teismeeas."

Ühtlasi on tänapäeval kooliprogrammis sees reklaamiõpetus, mis peaks professori sõnul aitama noortel paremini valmisagitatsiooni läbi näha. Samas tõdeb ta, et Eesti valimiskampaaniad noorte poole eriti ei pöördu, kuid need ei pöördu eriti kellegi poole. "Eesti kampaaniad on hästi enesekesksed," ütleb ta. "Parteid  ja kandidaadid reklaamivad peamiselt ennast, selmet käia välja loosung, mis selgelt ütleks, et "teie olete meie sihtgrupp" või "see on põhiteema, millega me hakkame tegelema"."

Toots isiklikult leiab, et äsja 9. klassi lõpetanud inimesel on ettekujutus ühiskonnast isegi adekvaatsem, kui sellel, kes lõpetas põhikooli aastakümnete eest. "Teine aspekt noorte kasuks võib-olla see, et nad pole majanduslikult riigist nii sõltuvad. Neile ei maksta pensione, väga vähe sotsiaaltoetusi on otseselt noortele," selgitab ta. Sestap on noor valija professori sõnul teistest iseseisvam otsustaja.

Noore isepäisus pannakse Tootsi sõnul aga proovile erakondade noortekogudes. "Ma isiklikult arvan, et see on hea, kui noor on poliitiliselt aktiivne," ütleb ta ja leiab, et varem või hiljem saab inimene oma poliitilise kasvatuse ikka kusagilt kätte. Teisalt teeb professorit murelikuks erakondade sisemine kultuur. "Kui partei on korrumpeerunud ja edutamine toimub ainult lojaalsuse ja tingimusteta kuuletumise põhimõttel, siis see muidugi ei ole koht, kus noored peaksid õppima," viitab ta ohule muutuda poliitbroileriks.

Kas kunagi võiksid Eestis valida ka 14-aastased? Tootsi hinnangul on see täiesti võimalik, sest valijate vanusepiir on ajas aina langenud. "Kui mõtleme näiteks emotsionaalsetele debattidele seksuaalse enesemääratluse ümber, on ka seal ju 14 tihti juba vanus, mida kaalutakse. 14–15-aastaste hulgas leiab täna nii palgatöötajaid, ettevõtjaid kui ka investoreid – seega oleks loomulik, et riigi majandus- ja maksupoliitikas on neilgi sõnaõigus. Nii et ma üldse ei välistaks, et valimisiga langetatakse hoomatavas tulevikus veelgi," ütleb ta.