Hõbemägi sõnul tohib linde rõngastada vaid väga kitsas ajavahemikus, kus linnupoja jalad on juba täies suuruses välja arenenud, ent ta veel ära lennata ei oska. "Sageli ka meil, ametliku loaga rõngastajatel, on keelatud linnupoegi rõngastada, kuna nad on liiga suured ja võivad ohu korral välja hüpata. Siis võivad nad sattuda röövloomade ohvriks," selgitas Hõbemägi saates "Huvitaja".

Linnupoegi rõngastama minnes võtab inimene pesast välja kõik pojad korraga. Hõbemägi sõnul on protseduur lindudele sel juhul ohutum, eriti kui pesa asetseb kõrgel.

Linnurõngaid endid võrdles hobiornitoloog sõrmustega. "Kui paned selle lapsele, siis ta harjub suhteliselt ruttu," selgitas ta. Samamoodi on teadlased loonud igale linnuliigile just neile sobivad rõngad, mis on valmistatud väga kergest alumiiniumisulamist. Selline rõngas läheb linnule mugavalt sääre ümber ega tee tiivulisele Hõbemägi sõnul liiga.

Igal rõngal on peal oma number, samuti on Eestis kasutatavatel rõngastel kirjas Estonia, Matsalu. "See on Eesti kokkulepitud tähis. Kui rändlinnud lendavad kuhugi, siis selle järgi on esmane indikatsioon, et lind on Eestist," kirjeldas Hõbemägi.

Rõngastamise protsess ise peab tema sõnul olema väga kiire. "Teaduse ohvriks ei tohi ühtegi lindu tuua," märkis ta. Oma 20 tegutsemisaasta järel kulub tal enda sõnul pesakonna rõngastamiseks vaid mõni sekund. "Kui on mai keskpaik, kus rästlaste kolooniates on kümneid kümneid pesi, siis mul päevas mitusada linnupoega rõngastada ei ole mingi küsimus," tõi ta välja suurusjärke.

Linnu rõngastamise järel teeb rõngastaja kohustuslikke märkmeid. "Kõige suurem lõbu on see, kui saad linnule märgise panna, aga me kaks korda aastas edastame keskkonnaagentuurile andmeid," ütles hobiornitoloog. Nii paneb rõngastaja kirja iga rõnga numbri ja linnuliigi nime, mis andmebaasi jõuab ladinakeelse lühendina.

Samuti märgib rõngastaja ära, kas lind oli lennuvõimeline või pesapoeg, mitu poega pesakonnas oli ja mitu neist rõngastati. "Kui oleks mõni muna või surnud poeg olnud, siis tuleb need ka ära märkida," lisas Hõbemägi. Veel tuleb kirja panna kuupäev ja rõngastamiskoht võimalikult täpselt. Kaks korda aastas esitatavasse lõpparuandesse jõuavad Hõbemägi sõnul juba täpsemad andmed.

Sealt edasi saab neist andmetest panus rahvusvahelisse teadusesse. Kui rõngastatud lind kusagilt maailmast leitakse, saab teha erinevaid järeldusi. "Rahvusvahelise koostöö tulemusena saame siis väga kiiresti teada, et kus lind on rõngastatud, kuhu ta on lennanud, kui kiiresti, milline see rändetee tal võis olla, kui vana ta on ja nii edasi," loetles Hõbemägi.

Kui Eestis rõngastatakse aasta keskmiselt 100 000 lindu, siis taasleitakse neist olenevalt liigist paar-kolm kuni kümme protsenti. Hõbemägi sõnul taasleiavad inimesed huvitaval kombel pigem väikesi kui suuri linde. "Kuna taasleiuprotsent on nii väike, siis on iga rõngastus äärmiselt oluline Eesti teadusele, linnukaitsele ja valdkonda üldisemalt," ütles ta.