Stella Koch Ocker Ameerika Ühendriikide Cornelli Ülikoolist ja ta kolleegid on analüüsinud andmeid, mida Voyager meile 22 miljardi kilomeetri kauguselt ikka veel saadab.

Tähtedevahelist ruumi Voyageri ümber täidab väga hõre ioniseerunud gaas, täpsemalt väljendudes plasma, milles hõredusest hoolimata levivad tiheduslained, umbes samamoodi, nagu õhus levivad helilained.

Voyageri pardal asuv mõõteseade Plasma Wave System registreerib ümbritseva plasma tihedust. Plasma tiheduse muutumise põhjal saamegi aimu plasmas levivatest lainetest.

Keskkond on seal hõre ja lained on väga nõrgad, kuid nagu nüüd selgub, siiski mõõdetavad. Laineid lähemalt uurides võivad teadlased paremini aimu saada, mis tähtedevahelises ruumis täpsemalt toimub ja kuidas plasma seal paikneb.

Varem on teadlased Voyageri mõõteseadmega registreerinud tugevamaid plasmavõnkeid, mille on valla päästnud mõni võimsam päikesetuule puhang. Nüüd on siis teada, et tugevama lainemöllu vahelistel aegadel käib ilmaruumis ka pidev tasane taustakohin.

Voyager 1 asus Maalt teele 1977. aastal, möödus kaks aastat hiljem Jupiterist ja veel aasta hiljem Saturnist. Aastal 2012 läbis Voyager 1 heliopausi, Päikesesüsteemi ja tähtedevahelise ruumi piiri ja on praegu kõige kaugemale ilmaruumi jõudnud tehiskeha.

Andmeid saadab ta suurest kaugusest tuleneva müra korvamiseks väga aeglaselt, 160 bitti sekundis. Saatja võimsus on seejuures 22 vatti.

Ocker ja kaasautorid kirjutavad uuringust ajakirjas Nature Astronomy.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25