Liigi ohjamine kätkeb endas suure hulga liikidevaheliste suhete, keskkonna ja erinevate huvigruppidega arvestamist. Head abivahendid on võimalikult täpsed andmed ja arvutimudelid, mis suudavad prognoosida tulevikku või tagantjärgi kindlaks teha muutuste põhjuseid, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Lõuna-hõbekajakas (Larus michahellis) on kõigesööja merelind, kelle arvukus on sarnaselt paljude teiste kajakaliikidega alates 20. sajandi teisest poolest tõusnud. Suuresti on selle põhjus inimtekkelise toidu küllus, mida kajakad prügilates naudivad.

Berlengase saarestikus Portugali rannikul pesitses 1934. aastal 1000 lõuna-hõbekajakat, 1994. aastal juba 44 000, mis tegi sellest ühe suurema liigi koloonia Euroopas. Kui 1970. aastatel hakkas kajakate rohkus hävitama kohalikku elustikku, asuti liiki ohjama: surmati linde, kuid eelkõige hävitati mune. Selline liigi ohjamise viis nõuab palju tööjõudu, kuid arvukus on aegamööda, aastatel 1994–2016 siiski 68 protsenti vähenenud.

Siiski, sajandivahetusel hakati sulgema ka rannikuäärseid prügilaid, mistõttu ei olnud selgust, kuivõrd tõhus munasid hävitav ohjamisviis siiski oli. Ehk oli arvukuse vähenemise põhjuseks toidurohkuse vähenemine?

Lõuna-hõbekajaka aastakümnete pikkustele pesitsusedukus- ja loendusandmetele tuginevad arvutimudelid lubavad põhjustele ning tulevikulegi valgust heita. Mudeli täpsust hinnati nii-öelda tahavaatepeeglist ehk kontrolliti, kui täpselt suudab mudel tagasiulatuvalt kajakate arvukse muutumist jäljendada. Selgus, et mudel oli selles väga täpne, mistõttu on alust arvata, et ka tulevikuprognoosid on suhteliselt usaldusväärsed.

Võib väita, et vaatamata püüdlusele arvukuse vähendamiseks kajakate mune purustada ei ole olnud see üksi piisav, et põhjustada viimase paarikümne aasta jooksul arvukuse vähenemist. Küll aga on märkimisväärselt mõjunud prügilate sulgemine. Kuna kajakate toitumisvõimalused on seeläbi halvenenud, jätkub arvukuse langus ka tulevikus. Kajakad hakkavad sigima nelja-aastaselt ja prügila sulgemise mõju hakkas ilmnema just siis, kui nii-öelda esimene toidupuuduses sirgunud põlvkond jõudis sigimisikka. Prügilate avatuks jätmine ja munade hävitamisega jätkamine ei oleks arvukust vähendanud.

Aastal 2016 oli saarestikus 10 693 pesitsevat paari ja isegi, kui kajakate ohjamine lõpetatakse, peaks seal 2040. aastaks pesitsema 2000 paari. Niisiis on keskkonnatingimuste muutmisel oluline roll (probleem)liikide ohjamisel. See on kallis ja võtab aega, kuid on pikas plaanis tulemuslikum probleemliikide põhjustatud sümptomite leevendamisest. Oluline on tegeleda probleemi algpõhjusega.

Teadustöö ilmus ajakirjas Animal Conservation.