Ajaloo tundmist peetakse oluliseks. Peamine väärtus seostub tulevikuga. Ajaga, milles möödub kogu allesjäänud elu. Tagasivaatest püütakse ammutada mustreid, midagi kaarditaolist, millega õnnestuks tulevikku ette näha.

Ajas tagasi- ja edasivaatamisele pühendunud usaldusväärsete akadeemiliste keskuste seas on Oxfordi Ülikool vaieldamatult koorekihis. Ülikooli juures töötab inimkonna tuleviku instituut, mida juhib Rootsis sündinud Nick Bostrom. Erinevalt paljudest teadlastest on Bostrom mitmel korral ületanud uudiskünnise. Tema mõtetest räägitakse tõsiteaduslikel kogunemistel ja allegoorilise kokteilipeo vestlusringides.

Keda jätaks ükskõikseks inimkonda ähvardav eksistentsiaalne risk? Võimalus, et iga viimnengi inimene oleks ühel heal päeval maamunalt kadunud. Oht on olemas. Hea oleks teada, kust see saabub. Bostrom rakendab argumentatsioonis matemaatikat ja filosoofiat. Kahte distsipliini mis ei küsi kas "meeldib või ei meeldi". Ta püüab segamatult analüüsida lahendite tõesust või võimatust mida väljendab tõenäosuse abil. Antud juhul siis eksistentsiaalse riski tõenäosusena.

Bostrom peab riski arvestatavaks. Vähem peaks kartma looduskatastroofi. Inimkond on elanud tujuka looduse keskel lühikest aega, umbes 100 000 aastat. Tõenäosus, et meie eluke saab nüüd loodusest tuleneval põhjusel järgmise veelgi lühema aja – ütleme 100 aasta jooksul – otsa, on vähe usutav.

Usutavam on kohata lõppu meie enda tegevuse tõttu, kuna selliseid muutuseid pole koduplaneedil kunagi aset leidnud. Nendega kaasnevad riskid, millega toimetulekuks puudub meil kogemus ning vajalikud tarkus ja võimekus. Seetõttu on meist endast tuleneva hävingulise riski realiseerumise tõenäosus looduse vingerpussidega võrreldes märgatavalt kõrgem.

Peamine riski loov tegevus ilmneb, kui võrrelda end ülejäänud loomadega. Meid eristab tehnoloogia arendamine ja kasutamine. Sestap peame olema tähelepanelikud, otsima ohumärke ja valmistuma tehnoloogilist päritolu ohtude suhtes. Raske ülesanne, kuna võrreldes teste loomadega on tehnoloogiavaldkond meid kõige rohkem aidanud. Antud teema seostub Bostromi teise suurt tähelepanu pälvinud temaatikaga, mis tõstatus tema raamatust "Superintelligence". Autor analüüsib selles inimesest võimekama tehnoloogia arengu eelduseid ja tagajärgi.

Kolmandaks tuntakse teda simulatsiooni argumendi kaudu. Puhtalt loogikale rajatud väide jõuab valiku ette, kas sureme enne tehnoloogilise kõrgtaseme saavutamist välja või peame arvestama tõenäosusega, et elame simulatsioonis. Idee pole sugugi uus, sest simulatsioonilesarnasele mõttele on inimkond varemgi vihjanud religioossetes tekstides. Praegu omistatakse antud tõenäosusele nullist kõrgemaid väärtuseid tuntud tehnoloogide ja paljude usaldusväärsete teadlaste poolt. Näiteks pakkus Elon Musk simulatsiooni usutavuseks miljard ühe vastu. Üks tähistaks mitte-simulatsiooni.

Nick Bostromilt küsiti hiljuti tema seisukohta, mis saab inimkonnast selle sajandi lõpuks. Teadlane viib meid ajas tagasi ja osutab seni kahele inimkonda enim kujundanud sündmusele. Esimene leidis aset umbes 10 000 aasta eest seoses põllumajandusega. Inimene õppis end energiaga varustama. Sündisid suured kogukonnad, spetsialiseerumine, sotsiaalne kihistumine, sõjad ja tärkas vajadus tegeleda innovatsiooniga.

Teiseks hindab ta 18-19. sajandil toimunud tööstusrevolutsiooni, kui inimene õppis rakendama energiat kasuliku töö mehhaniseerimiseks. Majanduse ja tehnoloogia areng ületasid rahvastiku juurdekasvu temposid. Juhul kui mõlemad areneksid samas tempos, on inimeste juurdekasv piiratud nälja, haiguste, rahutuste ja sõdadega.

Tänu tehnoloogia kiirele arengule suudetakse toita üha suuremat hulka inimesi. Juurde on tulnud pikem eluiga. Bostrom peab võimalikuks, et käimasoleval sajandil elatakse 140 aastaseks. Suur arv mõtlevaid inimesi kiirendab ühest küljest tehnoloogia arengut ja on teisalt sellest sõltuv.

Olulist hüpet on oodata transpordis, et kasvav inimmass paigutuks planeedi ressursside suhtes ühtlasemalt. Osa transpordist peab olema väga kiire st oodata on sõitu rakettidega läbi kosmose. Muu hulgas seal ka kauem viibides. Bostrom ei välista, et kosmoses asub samaaegselt sada miljonit inimest. Kõik see eeldab, et igasuguse tootmise tõhusus peab kasvama tänasega võrreldes 100 korda, sealhulgas ka elamu- ja taristuehitus. Paralleelselt areneb kontroll mikroskoopilise maailma üle. Välistada ei saa sekkumist inimese võimekusse molekulaarsel tasemel.

Loo moraali võib panna sõnasse "kohustus". Kui neid täna veel ulmelisi eesmärke ei täideta, on seis halb. Sama halb on ka seisma jäämine, sest paljusid tänaseid probleeme saame lahendada vaid tulevikust leitavate teadmistega. Peamine eeldus kõigega hakkama saada rajaneb omavahelistele suhetele. See võibki osutuda suurimaks väljakutseks – omavahel sõbralik olemine.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".