Inimeste pärismaailma olid vallutanud energianäljas masinad, mis kasutasid Homo sapiens'e bioloogiliste patareidena. Hoidmaks neid vagusi toitelahuses, millest inimorganismid elektrit tootsid, sisenes ajju signaale vahendav kaabel. Seda mööda toideti ''patareide'' ajusid nägemustega juba nimetatud ''normaalsest elust''. Elust, milles minnakse hommikul tööle ja tullakse õhtul tagasi. Vahepeal süüakse, mõnikord ka torti. Siis aga saab elu otsa.

Punase kapsli neelamisel sai inimene oma simuleeritud olukorrast teadlikuks. Tegelik elu möödus maisitõlviku taolises, toitelahusega täidetud kookonis, mida oli tornidesse asetatuna nii palju, kui silm seletas. Film jäänuks olemata, kui Neo valinuks siniseks värvitud aine.

Plaksumaisi põske koguva pinget täis stseenide ebamugavust mahendava kinokülalise rõõmuks käis Neo läbi kõikvõimalikest ebameeldivatest ja inimese mugavust otsivat loomust proovile panevatest katsumustest. Kuigi pärast filmi läksid moodi Neol seljas olnud mustad rõivad pika mantli ja tumedate prillidega, on raske uskuda, et need inimesed oleksid olnud valmis riietusest enamaks. Nemad valiksid sinise tableti, simuleeritud heapoolse elu, millesse kuulub ''Matrixi'' filmi korduv vaatamine koos regulaarse põgenemisega arvutimängudesse.

Filmi näinute domineeriv valik olla anti-Neo on huvitav, sest päris kindlasti käis nendegi peast läbi küsimus – aga kui äkki? Äkki elamegi simulatsiooni? Kas siis peaks teadvustama patareiks olemist, et end halvast olukorrast vabaks murda ja alustada vastupanuliikumist kangelaslike Neo, Morpheuse ja Trinity eeskujul?

Mõni aasta pärast filmi linastumist avaldas Oxfordi ülikooli filosoof Nick Bostrom argumendi tõenäosuse kohta, et meile teadaolev elu ongi simulatsioon. Kindlasti on filmist lihtsam aru saada, aga samas pommitab kinovaataja mõtteid ilmsemate fantaasiatega, mistõttu võib mõjuda Bostromi kuiv loogika motiveerivalt palju rohkem inimesi tegudele. Nii on ka juhtunud. Inimkonna elu kui simulatsiooni uskujad ei hooli rõivastega poosetamisest, vaid püüavad tõsimeeli kontrollida, kas väide peab paika. Usk elust simulatsioonis pidi olema Räniorus levinud maailmavaade.

Taolist arusaama sünnitav väide ise on lihtsustatult järgmine. Juhul kui inimkond ei sure välja enne kõrgema arengustaadiumi saavutamist ja juhul kui kõrgemas arengustaadiumis kasutusel olevate vahenditega saab simuleerida inimkonna varasemat elu, siis seda ka tehakse. Järelikult oleme pigem arvutisimulatsioonis, kui elame esmakordset inimese arengulugu.

Hüpoteesi kontrollimisega on väidetavalt liitunud mõned Ränioru miljardärid. Arusaadavalt, need kelle keelel on veel reetvaid sinise värvi jääke, võivad pidada ettevõtmist raha tõttu reaalsustaju kaotanute joovastuse ilminguks. Kuid selle tagant võib leida täiesti ratsionaalse pürgimuse. Miks põletada raha Ränioru iduettevõtete püüdlustes valmistada tehisintellekti või kvantarvuteid, kui need ja veelgi paremad asjad on mõttelise loori taga ammu olemas. Peame vaid sinise tableti välja sülitama ja kaema, mis toimub päris maailmas.

Spekulatsioonidest rohkemat pole täna veel teada peale selle, et rahakad investorid palkavad teadlasi kontrollima meelerahu häirivat oletust. Ideid on ilmselt mitmeid. Varasemalt pakkusid Washingtoni ülikooli füüsikud näiteks testi, milles kontrollitakse atomaarses mastaabis simulatsiooni vastavust universumis toimuvaga. Juhul kui esineb kokkulangevusi, kasvab simulatsiooni pooldajate maailmakäsitluse tõenäosus.

Loodetavasti tegutsetakse kiiresti, kuna maailm on muutumas rahutuks, üha rohkem räägitakse kriisidest, uuest maailmasõjast ja rikutud loodusest. Aeg oleks edastada Suurele Eksperimentaatorile sõnum, et ta muudaks parameetreid või teeks vähemalt restardi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.