Nüüd on rühm Ameerika teadlasi välja uurinud, et paljude mesilasesarnaste putukaliikide jaoks, vähemalt teadlaste endi kodumaal, kujutab kliima muutus arvatavasti suuremat ohtu kui eluks sobilike paikade allakäik ja kadu.

See aga tähendab, et üksnes maakasutuse muutuste paremast kavandamisest ei tarvitse nende tähtsate tolmeldajate kaitseks piisata.

Melanie Kammerer, Christina Grozinger ja nende kolleegid Pennsylvania Osariigiülikoolist analüüsisid 14 aasta jooksul Marylandi ja Delaware'i osariigist ning Columbia föderaalringkonnast kogutud esinemisandmeid enam kui saja liigi kohta mesilaselaadsete ülemsugukonnast.

Andmed hõlmasid viie sugukonna putukaid, nii ühiselulisi kui üksiklasi, nii puuõõnes kui ka maapinnal pesitsejaid. Kodu- ehk meemesilane jäeti seekord vaatluse alt välja, sest sooviti keskenduda looduslikult elutsevatele, mitte inimese peetavatele putukatele.

Selgus, et kõige kriitilisem tegur, mis nende mesilaselaadsete arvukust ja liigirikkust mõjutas, oli ilm, eriti õhutemperatuur ja sademete hulk. Samas mõjutasid ilmaolud eri liike mõnikord ka eri moodi.

Kui kevad oli vihmasem, oli kevadel toimetavatel liikidel arvukus väiksem, arvatavasti seepärast, et vihmaga on raskem järglastele toitu koguda. Kui suvi oli väga kuum, nii et mitmeid taimi võis tavapärasest vähem õitseda, siis oli suvel toimetavaid mesilaselaadseid järgmisel aastal vähem. Mõnedel liikidel vähendas arvukust aga soe talv.

Et Ameerika Ühendriikide kirdeosas on viimasel ajal talved soojemaks ja kevaded vihmasemaks läinud, ja tendents prognooside järgi jätkub, siis võib sellest puudutatud liikide arvukus ka püsivamalt alla käia.

Kuidas läheb mesilaselaadsetel mujal maailmas, seda võivad paremini näidata muud uuringud, kuid Kammereri, Grozingeri ja nende kaaslaste tööst selgub, et ilm ja pikemas plaanis kliima on esmatähtsad mõjutegurid.

Oma tulemused on nad avaldanud ajakirjas Global Change Biology.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25