"Väga lihtne on esitada suuri teese, et "eestlased on metsarahvas" või "eestlased on laulurahvas". Siinjuures on oluline mõelda, et "oot, keda siin eestlaste hulgas silmas peetakse?"," ütleb Tallinna Ülikooli vanemteadur Epp Annus. 

Oma hiljutises artiklis analüüsib ta eestlaste kujutelma endast kui öko-digi-rahvast ning kirjeldab seda kui metonüümilist rahvusehitust. See tähendab, et teatud jooni, nagu eestlaste digipädevusi ja looduslähedust, tõstetakse kultuuris esile, kuid midagi muud jääb sealjuures tagaplaanile. "Kui me näiteks inimesest teeme foto ja teeme ainult näo pildi, siis põhimõtteliselt võtame osa terviku asemel. See osa hakkab kõnelema terve mingisuguse nähtuse või inimese või kultuuri nimel," võrdleb Annus.

Aastatel 2010–2019 kerkis ühelt poolt esile arusaam, et eestlased on digitehnoloogiate kasutamises eesrinnas. Teiselt poolt tõstis pead kujutlus eestlastest kui loodusest hoolivatest inimestest. Siinkohal manitseb Annus aga lugejaid ettevaatlikkusele. "Midagi jääb alati välja," ütleb ta. "Ükskõik millise väite me kultuuri kontekstis esitame, alati saaks sinna esitada mingi teistsuguse väite vastu. Küsimus on alati, et kes selle teesi esitab ja mis sealt nüüd välja ja kõrvale jäi."

Kultuuri nägu ja kõhualune

Kust ikkagi kujutelm eestlasest kui digi- ja ökorahvast alguse sai? Epp Annuse sõnul sulandusid lõppeval kümnendil kokku paar sajandit vana maarahva-kujutelm ja Eesti selle sajandi digitaalne edulugu.

Maarahva või kitsamalt metsarahva kujutelmal aitas 2010. aastatel jõuliselt esile kerkida esseist Valdur Mikita, kelle menuk "Lingvistiline mets" tegi temast 2013. aastal Eesti ühe keskse kultuuritegelase. Annuse hinnangul pidi Mikita tähelennu jaoks enne olemas olema mingi suundumus kultuuris, mille kirjanik ära tabas. "Ma arvan, et Mikita roll oli suuresti selles, et ta õigel ajal ütles õigeid sõnu," tõdeb uurija.

Teiselt poolt oli Eesti digitaalne edulugu Annuse sõnul sedavõrd tähelepanuväärne, et jäi silma ka rahvusvahelises vaates. Uurija sõnul oli eduloo taga kaheosaline läbimõeldud strateegia. "Ühelt poolt mõeldi, et kuidas edukat Eestit üles ehitada, teiselt poolt ka seda, mida väljapoole näidata," seletab ta.

Kui öko- ja digiriik on nägu, mida Eesti hea meelega teistelegi näitab, siis Annuse sõnul saab iga kultuuri puhul rääkida ka kultuuri kõhualusest. "Nagu loomad varjavad oma kõhualust, on ka meil osa, mida me hästi ei taha näidata," ütleb ta. Eesti "kõhu alt" leiab uurija sõnul terve rea laiaulatuslikke ühiskondlikke probleeme. 

Näiteks tõstis koroonakriis Annuse sõnul esile, kuivõrd alarahastatud on Eesti meditsiin. "2010. aastate lõpus tuli Euroopa Komisjoni aruannetest välja, et Eesti oli meditsiinilise abi kättesaadavuse järgi Euroopas kõige viimasel kohal. See tuli mullegi üllatusena," märgib ta. Meditsiinimurede kõrval hoiaks Eesti pigem enda teada ka haridus- ja teadussüsteemi alarahastatuse, väikesed pensionid, palgalõhed, rassistlikud eelarvamused, raha ja inimeste koondumise pealinna, ääremaade tühjaksjäämise ja venekeelse elanikkonna ebaühtlase lõimumise.

Häbi ei ole enam kultuuri keskpunkt

Epp Annuse sõnul mõtleb inimene pidevalt ka sellest, kuidas ta teiste silmis välja näeb. Nii sätib inimene oma riietust, kandes peole minnes üldjuhul pidulikumaid riideid kui koduseinte vahel. Teadmine, et näed hea välja, lisab enesekindlust. "Samamoodi on kultuuri puhul ikka õhus küsimus, et "kuidas meid nähakse?" Sestap tekib klantspildiline kultuuri enesekirjeldus, mis osaliselt mõtleb ka sellele, mis väljapoole paistab," märgib Annus.

Eesti kultuuri jaoks on kõrvaltvaatajad teised riigid ja kultuurid. Ühest küljest soovib Eesti näidata end eduka digiriigina, ent teisest küljest tuleb siin mängu konflikt idaeurooplaseks ja põhjamaalaseks olemise vahel. "Eestist räägitakse väga sageli Ida-Euroopa kontekstis ja me ise ka tunnetame ennast, eriti pärast nõukogude aastaid, ikkagi idaeurooplastena," ütleb Annus. "Teiselt poolt väljendatakse pidevalt soovi, et Eestit võetaks mitte Ida-Euroopa, vaid Põhjamaade osana."

Mõtteline Ida ja Lääne vastandamine sai uurija sõnul alguse juba valgustusajastul. Toona hakati üha enam rääkima progressist, mille hälli nähti Lääne- ja Kesk-Euroopas, inglise, prantsuse ja saksa kultuuris. Euroopalikule kultuurile hakati vastandama idamaade kultuuri, mida kujutati orientalistlikult ehk Euroopaga võrreldes teisejärgulise, teistsuguse ja eksootilisena. "Sama mudel toimib ka Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa suunal," tõdeb Annus. "Need protsessid algasid paar-kolm sajandit tagasi vähemalt, kus Ida-Euroopat kirjeldati metsikuna või mitte nii kultuursena, teisejärgulise kohana." Sestap tuleb ka eestlastel end Annuse sõnul Ida-Lääne vastanduses pidevalt kultuuriliselt kehtestada. 

Uurija peab kahetsusväärseks, et teatav häbi idaeurooplaseks olemise pärast on muutunud osaks idaeuroopa kultuuride eneseteadvusest. Samas leiab ta, et Eestis saadakse sellest alaväärsuse tundest juba vaikselt üle. "Väidan ka just nimelt, et Eesti on suutnud ennast orientaliseerivast teisejärgulise-tundest vabaneda, vähemalt osaliselt," ütleb ta. "Näiteks, kui rääkida Poola uurijatega, siis on väga selgelt tajutav, et neil on teisejärgulisuse tunne Lääne-Euroopaga võrreldes palju-palju teravam kui Eestis."

Eesti rahvuslike kujutelmade muutust märkas Annus eriti 2010. aastate teisel poolel, kus esile kerkisid digiõhin ja erinevad metsateemad. Varem kultuuri keskmeks olnud vastandumine nõukogude ajale oli järk-järgult asendunud öko-digiriigi kujutelmaga. Annus rõhutab, et kultuuris toimub alati samaaegselt erinevaid protsesse. "Saame aga rääkida kultuurilistest dominantidest ja nende muutumistest," tõdeb ta.

Quo vadis?

Kui 2013. aastast alates rääkisid eestlased oma loodusearmastusest "Lingvistilise metsa" tuules, siis kuus aastat hiljem tõi Greta Thunberg sellesse suhtumisse Epp Annuse sõnul pöördepunkti. "2019 oli see aasta, kui Eestis ja mujalgi hakati ökoteemadest kõnelema väga konkreetsel viisil," ütleb ta.

 "Mida mina nägin 2010. aastatel problemaatilisena, oli just see, et meil on kultuuriline arusaam näiteks sellest, et "eestlased on loodusega tihedalt seotud" ja nii edasi, aga samas eestlased ei ole väga loodushoidlikud oma igapäevases käitumises," selgitab Annus veel. Tema sõnul paistis 2019. aastal, et üldine suhtumine hakkas muutuma.

Ehkki koroonakriis on kogu tavaelu sassi löönud, loodab Annus, et Eesti inimesed ei piirdu edaspidi oma digi- ja ökopüüdlustes vaid kujutelmadega. "Ideaalne pilt oleks siis, kui öko- ja digi- saavad ka reaalse käitumise osas kokku," märgib ta. 

Epp Annus kirjutab Eesti metonüümilistest enesekirjeldustest ajakirjas East European Politics and Societies and Cultures.